Volinik, poliitiline kultuur ja väikeriigi erikaal

Europarlamendi valimiste lähenedes koguvad tuure ka arutelud Eesti järgmise voliniku üle Euroopa Komisjonis. Võib üsna kindel olla, et hiljemalt kesksuveks on Siim Kallase kabinetiuksel Brüsselis juba uus nimesilt.

Voliniku koha jaotus pole Reformierakonna ja IRLi koalitsioonileppes fikseeritud, mistõttu on sisutu, isegi ebakultuurne rääkida mingist varasemast kokkuleppest või poliitilisest kultuurist. Tõsi, paar aastat tagasi oli sellest võimalusest juttu Mart Laariga. Laar ei olnud huvitatud, nii et teatud loogikast lähtudes on nüüd Reformierakonnal õigustatud ootus teha järgmine valik. Aga tegelikult peaksime üldse tõstma oma pilgud parteipoliitikast kõrgemale. Eesti volinikukandidaat tuleb valida teadmiste ja kogemuste, mitte parteilise kuuluvuse järgi.

IRL on alustanud aktiivset lobitööd Juhan Partsi esitamiseks, mis on igati mõistetav. Olgugi, et ministriameti lakkamatud probleemid pole Partsile poliitilisi raskusi valmistanud, paistab pisut igav tal siiski olevat. Töökoht Brüsselis oleks väärikas samm edasi ja formaalsed tingimused kandideerimiseks on täidetud. Samas vajavad mõned IRLi jutupunktid protseduurikast ja kandidaatide erikaalust siinkohal laiemat lahti seletamist.

„IRL-i katuspartei on Euroopa Rahvapartei, mis on Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon. See kuuluvus kindlasti suurendaks Eesti voliniku erikaalu,” kinnitas IRL-i esimees Urmas Reinsalu hiljuti Eesti Päevalehes. Jah, Reinsalu räägib ilmselt tõtt, et europarlamendis moodustab suurima grupi Euroopa Rahvapartei (EPP). Ometi on väär järeldada, et seetõttu hakkab ka Euroopa Komisjon koosnema peamiselt EPP „erikaaluga“ volinikest. Selline Komisjoni kooseis ei saaks lihtsalt kunagi Euroopa Parlamendi ega liikmesriikide valitsusjuhtide enamuse toetust.

Nagu praegu, saab Komisjonis ka tulevikus olema nii konservatiive, liberaale kui sotsialiste. Kokkuvõttes on tegemist keerulise tasakaalu saavutamisega erinevate poliitiliste jõudude ja liikmesriikide vahel. Hetkel on 28st Komisjoni volinikust 13 EPP (konservatiivid), 8 ALDE (liberaalid) ja 7 S&D (sotsialistid) partei liiget. Nagu näha, on liberaalid silmapaistvalt tugevalt esindatud. Konservatiividel on uue Komisjoni tippkohtadele tohutu hulk tugevaid ja üle Euroopa nime teinud kandidaate. Mitmete EPPsse kuuluvate valitsusjuhtide kõrval oleks Juhan Partsil üsna keeruline silma paista. Liberaalsete riigipeade hulgas on valik palju väiksem…

Volinike mõjukus ei tulene tegelikult parteilisest kuuluvusest, vaid ennekõike isikuomadustest, kogemustest, sidemetest, töövõimest. Eriti väikeriigi puhul on särav kandidaat eelduseks, et volinikule saadakse oluline vastutusvaldkond (mitte kõik 28 portfelli pole Komisjonis sama kaaluga). Portfellide jaotus on Komisjoni presidendi ainupädevuses (presidendikandidaadi valib juuni lõpus Ülemkogu, ametisse kinnitab europarlament juuli alguses 2014).

Ei tasu unustada, et iga volinikukandidaat peab läbima kuulamise ja usaldushääletuse europarlamendi ees. Ajalugu on näidanud, et päris kõik kandidaadid europarlamendi toetust ei saa. Et ka uues europarlamendi koosseisus ei oma ükski partei absoluutset enamust, peab iga volinikukandidaat saama lisaks konkureeritavate poliiterakondade toetuse. Jällegi mängivad keskset rolli kandidaadi isikuomadused, tema maine ja sisulised vastused.

Eesti riigil on tegelikult väga palju positiivseid eeldusi, et küsida Euroopas väärikaid positsioone. Meil on kodus asjad korras (toimiv Põhjala), me kuulume Euroopa tuumikusse (eurotsoon), meil on n-ö uutest liikmesriikidest kõige edumeelsem maine. Eeldused on loodud, nüüd tuleb nad õigesti ära kasutada. Eesmärk peab olema Eesti kui väikeriigi erikaalu tõstmine Euroopa Liidu institutsioonides.

Igal juhul võiks Eesti voliniku valimisel lähtuda põhimõttest, et tegemist on nii tuntud poliitikuga, kelle nime ei pea Euroopa pealinnades googeldama.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *