Riigireform vajab suurte sõnade asemel konkreetseid tegusid

Valitud

Riigipuu 2017, allikas: Rahandusministeerium

Kõik algab suhtumisest. Kui riigireform on ka tegelikult riigijuhtide prioriteet, siis järgnevad konkreetsed teod ja tulemused. Kuniks reformide läbi viimine on valitsejatele oluline pelgalt avaliku kuvandi tugevdamiseks, siis järgnevad erikomisjonid, arengukavad, lõputud kaasamised jne.

Kaks aastat tagasi Riigikogus loodud riigireformi erikomisjon saatis viimasel hetkel Riigikogu ette riigireformi ja hea halduse põhialuste dokumendi. Selles kaheleheküljelises paberis on iseenesest mõistlikud ideed, aga seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja. Ühtegi reaalset reformi see dokument ei käivita. Puhas propagandasamm, et saada kirja üks linnuke valitsusliidu hõredas teguderegistris. Lugu on seda silmakirjalikum, et samal ajal kukkus Riigikogus läbi Keskkonnaameti ja – inspektsiooni ühendamine, mis oleks olnud küll pisike, aga siiski reaalne riigiuuenduslik samm.

Istuv Jüri Ratase valitsus ei seadnud riigireformide läbi viimist oma valitsemisaja prioriteediks. Sellest tulenevat pole ka suurt imestada, et ühtegi struktuurset muudatust või riigivalitsemise reformi ellu ei viidud. Tõsi, nii palju jätkus Ratase valitsusel tarkust, et ei pööratud tagasi haldusreformi ega maavalitsuste reorganiseerimist. Olgem tänulikud ka selle eest. Tänaseks on riigi ehitamine juba aastakese pausil ning midagi uut enne märtsi valimisi oodata pole. Seega tasub pigem keskenduda tulevikule ja mõelda, mida suudavad riigijuhid järgmise nelja aasta jooksul ellu viia, et Eesti riigijuhtimine oleks tõhus, paindlik ja kaasaegne.

Riigiuuenduste tööpõld on küll lai, kõige keerulisem ja aeganõudvam on neist põhiseaduse muutmine, mida tuleks kasutada vaid siis, kui tekkinud probleemi teisiti lahendada pole võimalik. On siiski üks valdkond, kus põhiseaduse muutmine on möödapääsmatu – presidendi valimised.

Muudatused presidendi valimiskorras peavad võtma arvesse haldusreformi tõttu toimunud omavalitsuste arvu vähenemist ja tagama tulemusliku valimisprotsessi. Eesti peab jääma parlamentaarseks riigiks ja presidendi valimine peab eelistatult toimuma Riigikogu poolt. Samas tuleb pikendada kandidaatide ülesseadmise tähtaegu, mis võimaldaks selgitada parimat kandidaati läbi debattide ja võrdse mõõduvõtmise.

Ma pole kindlasti ainus, et kes arvab, et riigivalitsemise reformid vajavad konkreetseid tegusid. Tukkuma jäänud valitsus äratas ka ettevõtjad ja nii sündisid Riigireformi sihtasutuse 67 ettepanekut Eesti valitsemismudeli muutmiseks. Mitte kõik ettepanekud pole mõeldud reaalsuseks saama, mitte kõik ideed pole uudsed ega olulised. Ometi on nendes rohkem sisu ja värskust kui paljudes teistes poliitikadokumentides, mis parteide kontorites küpsevad.

Ühendades Riigireformi SA ja Reformierakonna ettepanekud saab sõnastada viis prioriteeti riigivalitsemise reformimiseks.

  1. Halduskoormuse, õigusloome ja bürokraatia vähendamine

Vaja on riigireformi jätkamist, mis muudaks riigikorralduse paindlikumaks, tõhusamaks ja kaasaegsemaks. Riiklikke funktsioone ja teenuseid saab pakkuda senisest efektiivsemalt ja väiksema halduskoormusega, seadmata seejuures ohtu nende kättesaadavust või kvaliteedi. Ühiskonna ülereguleeritus pidurdab arengut ja on maksumaksjale ebamõistlikult koormav.

Vähendada tuleb üleliigset õigusloomet ja halduskoormust, seda nii omavalitsuste, ministeeriumide kui Riigikogu tasandil. Tuleb kaaluda ametnikele suurema kaalutlusõiguse andmist, sest kõike ei saa ega pea seadustesse kirja panema. Samuti tuleb kärpida Vabariigi Valitsuse tasandil arengukavade arvu.

Riigi pakutavad teenused ja funktsioonid tuleb kaardistada ja hinnastada. Seejärel saab lõpetada ebavajalikud või ülemäära kallid teenused. Teenuste osutamine tuleb delegeerida sinna, kus erasektor teeb seda tõhusamalt. Innovaatiliste lahenduste kasutamine hoiab kokku riigi, kodanike ja ettevõtete raha ja aega.

  • Riigi ametiasutuste ja tugiüksuste ühendamine

Käsikäes bürokraatia vähendamisega saab kärpida ka ametiasutuste arvu, sealjuures avaliku sektori sihtasutuste, mittetulundusühingute ja muude allüksuste hulka. Riik on vohama hakanud just kümnetes allasutustes, mitte niivõrd ministeeriumites, kus töötab kõigest paar protsenti riigipalgalistest. Sarnaste funktsioonidega asutuste ühendamine tõstab tõhusust ja võimaldab tõsta juhtimise ning teenuste kvaliteeti. Nii võiks näiteks Maanteeameti, Veeteede ameti ja Lennuameti baasilt sündida Taristuamet. Samuti on ohtralt konsolideerimise ruumi Maaelu- kui Haridusministeeriumi haldusalas.

Julgelt tuleb reformida Euroopa Liidu ja riigieelarveliste toetuste jagamise süsteemi, muutes selle lihtsamaks ja rohkem tulemustele orienteerituks. Jätkata tuleb riigi kinnisvarareformi ja tugiteenuste konsolideerimist. Lõpuni tuleb viia riigi teenusmajade rajamine maakonnakeskustes, mis vähendab kulusid ja suurendab avalike teenuste kättesaadavust ühest punktist. Konsolideerida saab riigi IT asutusi seal, kus see tõstab töö kvaliteeti ja vähendab kulusid.

Suurendada tuleb riigijuhtimise paindlikkust ja vähendada ametkondlikku kapseldumist.

  • E-riigi uuele tasemele viimine

Uinuma jäänud Eesti e-tiiger tuleb üles äratada, et rakendada e-teenuseid kodanikele ja ettevõtetele veel suuremas mahus. Peame võimaldama andmete kasutust kvaliteetsemate ja põhjendatud otsuste tegemiseks. Tuleb laiendada andmete ristkasutust. Kaasaegsed e-lahendused aitavad vähendada ettevõtjate halduskoormust (aruandlus 3.0, e-maksuameti arendused, riigi andmehalduse korrastamine ja automatiseeritud teenused).

Soodustada tuleb tehisintellekti kasutamist ja reaalaja-majandust, et lihtsustada bürokraatiat, vähendada halduskoormust ja varimajandust. Kiiremas korras tuleb üle minna masinloetavatele e-arvetele. Oleks elementaarne, et riik teavitab ennetavalt dokumentide aegumisest, tuletab meelde vaktsineerimisaegu jne. Riiklikud e- lahendused peaksid arvestama ja ennetama elukaaresündmusi.

  • Riigipalgaliste arvu vähendamine.

Eesti on vananeva rahvastikuga riik, kus riigi ülalpidamise koormus on iga aastaga üha väiksema maksumaksjate grupi õlgadel. Et riik ei muutuks automaatselt paksemaks peaks riigipalgaliste arv vähenema 750 inimese võrra aastas. Seda võib nimetada neutraalseks strateegiaks, mis ei muuda meid tänasega võrreldes veel sitkemaks ega tõhusamaks. Kui veel eelmise valitsuse ajal, 2016.aastal õnnestus riigipirukat kokku tõmmata 1712 töötaja, siis 2018.aastal kõigest 162 inimese võrra. Lihtne arvutus näitab, et kahe valitsuse ambitsiooni ja võimekuse vahe on kümnekordne!

Vähendades ebavajalikku bürokraatiat ja õigusloomet, kasutades innovaatilisi lahendusi ja tõhusamaid töövahendeid on võimalik vähendada avaliku sektori töötajate arvu ka ambitsioonikalt. Kusjuures siingi ei piisa ainult loosungitest, eesmärgi saavutamiseks on vaja konkreetseid ja mõõdetavaid näitajaid. 2017.aastal töötas valitsussektoris 116 tuhat inimest. On täiesti reaalne vähendada avalikus sektoris töötavate inimeste arvu nelja aastaga vähemalt 4000 inimese võrra, jättes seejuures puutumata sisejulgeoleku ja tervishoiusektori.

  • Juhtimiskvaliteedi tõstmine avalikus sektoris.

Avaliku sektori suurim väärtus on selles töötavad inimesed. Ainult hästi haritud, ambitsioonikad ja motiveeritud inimesed suudavad ellu viia suuri muutusi. Avaliku sektori tippjuhtide valik, täiendkoolitus ja tasustamine peab olema läbipaistev, süsteemne ja kaasaegne. Süvendada tuleb ametiasutuste koostööd ning juurutada vaieldavate olukordade lahendamise põhimõtted. Probleemi lahendamisel tuleb lähtuda eelkõige lõppeesmärgist, mitte vaielda selle üle, kelle vastusvaldkonnaga on tegemist.

Kindlasti väärib toetust Riigireformi SA ettepanek, et uue valitsuse ministrikandidaadid peavad läbima enne ametisse asumist parlamendis avaliku kuulamise.

Kokkuvõtteks. Riigireformiga tuleb jätkata vähendades oluliselt riigi sekkumist ettevõtete ja inimeste igapäevaellu, piirates regulatsioone ja tõmmates kokku avaliku sektori suurust ning selles hõivatud inimeste arvu. Riigivalitsemine peab olema innovaatiline, tõhus ja kasutajasõbralik ning kasutama kulude ja aja kokkuhoiuks parimat tehnoloogiat. Eesti võiks olla kõige edumeelsema juhtimismudeliga riik Euroopas.

Valitsus eksleb nagu siil udus

Valitsuse liikmed võidukalt Linnahalli külastamas 2016 (foto: Linnaleht)

Valitsuse peamine töö on otsuste langetamine ja poliitikate kujundamine. Paraku on Keskerakonna valitsus valinud mugavama tee ja loobunud sisuliste valikute tegemisest. Riigi kinnisvarapoliitika on sihitu paigaltammumise ilmekas näide. Suured ja olulised kinnisvaraobjektid lagunevad või seisavad kasutult, samal ajal ei julgeta langetada otsuseid nende müümise või investeeringute osas.

2016.aastal ametisse astunud valitsuse üks suuremaid lubadusi oli Linnahalli renoveerimine. Suure meediashow saatel Linnahalli külastanud ministrid lubasid selle valmimist juba 2019.aastaks, mis pidi Tallinna tooma 20 miljonit uut turisti aastas. Juba siis tundusid õhku loobitud lubadused rumalad ja naiivsed. Praguseks on selge, et Linnahalli renoveerimiseks pole isegi 2019.aasta riigieelarves ühtegi eurot ette nähtud ja vaevalt turistid Linnahalli seintele soditud Märt Sultsi valimisgrafitit vaatama tahavad tulla.

Eelmise aasta suvel valmis ministeeriumide ühishoone, mis pidi kaasa tooma olulise kulude kokkuhoiu tänu paremale ruumikasutusele ja energiasäästule. Aasta hiljem olid aga ministeeriumide endised hooned Tallinna südalinnas jätkuvalt tühjad ja tekitasid ainult kulusid. Valitsus oli need majad lihtsalt unustanud. Hiljem on need hiilivalt täitunud jälle uute ametnikega, mis paneb kogu kolimisprotsessi ratsionaalsuses kahtlema.

Jätka lugemist

Uinuv valitsus äratas ettevõtjad

Ettevõtjate algatus riigireformi uue plaani koostamiseks on vaieldamatult tunnustust väärt. Iga sisukas debatt, sügavam teadlikkus ja idee sellest, kuidas Eesti Vabariigi juhtimist korraldada on praegusel ajahetkel oodatud ja vajalik. Seda enam, et Ratase valitsus on ise deklareerinud, et riigiehitamine on järgmiste valimisteni pausil ja Riigireformi Radar ei suuda valitsuse riigireformi plaanile sisuliste tegevuste puudumise tõttu isegi hinnet panna. Eelmise valitsuse ajal valminud riigijuhtimise analüüsid ja reformikavad koguvad riiulitel tolmu ning avalik debatt käib pigem ministrite isikuomaduste, mitte visioonide üle.

Eesti riik ei saa kunagi valmis ja me peame olema avatud muutuva keskkonnaga kohanemiseks. Veel parem kui suudame globaalseteks muutusteks olla valmis enne, kui need meile kirvena kaela langevad. Piiride kadumine, rahvusvaheline konkurents ja tehnoloogia areng sunnib meid väikese ja avatud riigina pakkuma ettevõtluseks ja töötamiseks parimat keskkonda. Eesti kui modernse digiriigi kuvand on välismaailmas kahtlemata eeskujulik, samas muutuvad meie ettevõtjad järjest murelikumaks. Üha kasvav regulatsioonide ja bürokraatia rägastik, tõmblev maksupoliitika ning unelev riigiaparaat tekitab ebakindlust, mitte ei soodusta kiiret kasvu. Mida siis teha? Jätka lugemist

Eesti poliitika vajab uusi inimesi, mitte uusi erakondi

Valimiste lähenedes sünnivad alati spekulatsioonid uute erakondade vajalikkuse või võimalikkuse kohta. Eesti on vaba maa ja piisava hulga mõttekaaslaste, raha ning energia korral võib loomulikult uue erakonna luua. Samas on meie poliitiline maastik igasugu parteidest piisavalt küllastunud, et päris katmata nišši või ideoloogiat on raske leida, eriti kui me räägime erakonnast, mis suudaks Eesti poliitilist maastikku raputada. Küll aga on kõikides erakondades ruumi uutele säravatele inimestele.

Kui Eesti parteimaastikul üldse kusagil nurgas vaba ruumi on, siis pigem vasakpoolses ja n-ö venekeelses tiivas, kus Keskerakond ja sotsid end praegu positsioneerivad. Nende käsutuses oleva administratiivse ressursiga võitlemine on kahtlemata keeruline, aga mitte võimatu. Parempoolne tiib on konkurentsist küllastunud, samuti on Eestis kaetud nii vasakpopulistlik kui marurahvuslik lähenemine. Roheline mõttelaad on ilmselt kasvav trend, samas mõistavad seda meelsust kõik Eesti erakonnad, seal hulgas need, kes suudavad ka reaalselt oma seisukohti ellu viia. Seni on uute erakondade loomisest kõnelenud pigem isikud, kes on oma endisest erakonnast saamatuse või mängurluse tõttu lahkunud, mis muidugi mingit uut kvaliteeti või märgatavat muutust Eesti poliitikasse ei tooks.

Nii tulebki pigem keskenduda sellele, kuidas muuta Eesti poliitikat seest poolt, läbi olemasolevate erakondade, tuues sinna uusi inimesi värskete ideede ja kogemustega. Aga mida suudab poliitika neile pakkuda? Kas erakonnad on uutele tulijatele piisavalt avatud? Kas oma valdkonna tipptegijale on Riigikogus töötamine üldse atraktiivne? Tihti kõlab inimeste vastus eitavalt. Nad pelgavad, et saavad kaks korda vähem palka, aga kolm korda rohkem sõimata. Ei tundu just ahvatlev perspektiiv… Jätka lugemist

Valitsuse plaan riigiasutuste välja kolimiseks on läbi kukkunud

Tänaseks päevaks lõplikult selge, et Ratase valitsusel puudub võimekus viia riigiasutusi pealinnast välja. Esialgsest plaanist on alles ainult fassaad ja loosungid, sisuline tulemus aga pea olematu. 

Loomulikult on asutuste kolimine keeruline protsess. See õnnestub ainult tugeva strateegia ja tervikliku lahenduse korral. Valitsusel peab olema pikaajaline vaade, kuidas tagada asutuste rahastamine ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus uues asukohas. Riik peab olema veendunud, et asutuste funktsioonid jätkuvad ja teenuste tase ei lange. Edukad ümberpaiknemised sünnivad mõistlike kokkulepete, mitte ühepoolse sunni mõjul. Sellist plaani aga valitsusel kahjuks pole, pole isegi täpset ülevaadet kogu protsessist. Jätka lugemist

Loksa parteipoliitiline eristaatus toob uusi vaidlusi

Loksa linnale erandi tegemine parteipileti alusel rikub haldusreformi eesmärki ja toob ilmselt uusi kohtuvaidlusi teiste omavalitsustega.  Kurb näha, et Ratase valitsus libastub haldusreformi elluviimise lõpusirgel.

Valitsuse üksikud eksimused võivad rikkuda haldusreformi eduka lõpuni viimise. Toimetulekuraskustes ja pelgalt 2700 elanikuga Loksa linnale erandi lubamine kõneleb sellest, et põhimõtted ja riigimehelikkus on asendunud parteipoliitiliste mahhinatsioonidega. Erandite tegemine parteipileti alusel rikub haldusreformi seaduse eesmärki ja on solvav kõigi nende omavalitsuste suhtes, kes pingutasid kriteeriumide täitmise nimel.

Ebaõiglus tekitab alati uusi probleeme ja ilmselt sünnitab ka Loksa erand uusi kohtuvaidlusi teiste omavalitsustega. Seega tänased valitsuse otsused pigem tekitasid uusi konflikte, mitte ei lahendanud neid. Kõige enam kannatavad aga mõistagi Loksa elanikud ise.

Raske on varjata ka pettumust IRL-i poliitikutes, kes seni on vähemalt retooriliselt nõudnud omavalitsuste ühendamisel suuri ja julgeid otsuseid. Nüüd on siis ka selles valdkonnas igasugustest põhimõtetest loobutud. Jätka lugemist

E-hääletuse piiramine on õiguslikult õõnes

Tänasel, musta kolmapäeva Riigikogu istungil asub valitsuskoalitsioon läbi suruma e-hääletusi piiravat eelnõu. Kuigi Keskerakond on nimetanud elektroonilist valimisviisi ebausaldusväärseks, on muudatuste ametlikuks põhjuseks toodud valimiste ühetaolisuse tagamine. Juriidiline analüüs ja riigikohtu varasemad lahendid aga tõestavad, et valimiste ühetaolisus on e-hääletuse puhul täielikult tagatud.

Seonduvalt valimisreeglistiku kehtestamisega on riigikohus leidnud, et hääletamisõigusele vastab riigi kohustus luua selle õiguse perioodiliseks kasutamiseks vajalikud tingimused, mis lähtuvad valimiste vabaduse, ühetaolisuse, üldisuse, otsesuse ja hääletamise salajasuse põhimõtteist.

Aktiivse valimisõiguse puhul tähendab ühetaolisuse printsiip, et kõigil valijatel peab olema võrdne arv hääli ja eri valimisringkondade valijate häälel peab olema enam-vähem ühesugune kaal. Passiivse valimisõiguse puhul seisneb ühetaolisuse printsiip selles, et kõigile kandidaatidele tuleb tagada võrdsed võimalused.

Riigikohus on analüüsinud elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust kohaliku omavalitsuse volikogude valimist reguleerivate sätete osas ja leidnud, et elektrooniline hääletamine pole vastuolus põhiseadusega ega riku ühetaolisuse printsiipi.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis seonduvalt elektroonilise hääletamise ja ühetaolisuse põhimõttega järgmist: „Euroopa Nõukogu 30. septembri 2004. a soovituse Rec(2004)11 „E-hääletamise õiguslikud, operatsioonilised ja tehnilised standardid” kohaselt tähendab ühetaolisuse põhimõte elektroonilise hääletamise kontekstis nelja nõuet

Esiteks peab olema tagatud, et iga valija saab elektroonilisse hääletuskasti lasta üksnes ühe hääle ja et hääletaja saab hääletada üksnes juhul, kui tema hääl ei ole veel valimiskasti lastud.

Teiseks peab e-hääletamise süsteem takistama hääletajat andmast lõplikult oma häält rohkem kui ühe hääletuskanali kaudu.

Kolmandaks tuleb iga elektroonilisse valimiskasti lastud hääl üle lugeda ning iga häält tohib arvestada vaid ühe korra.

Neljandaks peab juhul, kui samaaegselt kasutatakse nii elektroonilisi kui mitteelektroonilisi hääletuskanaleid, eksisteerima turvaline ja usaldusväärne meetod häälte kokku lugemiseks ja õige tulemuse arvutamiseks.

Kõik need nõuded on suunatud iga hääletaja kohta üksnes ühe hääle arvesse mineku tagamisele elektroonilise hääletamise kasutamise korral. Ehkki Euroopa Nõukogu soovituse näol ei ole tegemist õiguslikult siduva dokumendiga, koondab see endasse Euroopa demokraatlike riikide arusaamad elektroonilise hääletamise kooskõlast demokraatlikele riikidele omaste valimispõhimõtetega ja on seega põhiseaduse tõlgendamisel kohaseks abivahendiks.

Vaagides elektroonilise hääle muutmise võimaluse mõju valija antud hääle kaalule, rõhutas riigikohtu kolleegium, et korduva hääletamise korral varem antud hääl tühistatakse. Valijal puudub võimalus korduvast elektroonilisest hääletamisest olenemata valimistulemust teisi hääletamisviise kasutavatest valijatest suuremal määral mõjutada. Elektroonilisel teel antud hääl läheb arvesse ühe häälena ega ole valimistulemuste seisukohalt mõjukam kui teisi hääletusviise kasutavate hääletajate antud hääl.

Seega saab selgelt öelda, et koalitsiooni argumendid e-hääletamise piiramiseks ei ole õiguslikult vettpidavad. Selliste pseudoargumentidele tuginev seadus risustab Eesti õigusruumi ega vääri parlamendi toetust. E-hääletus on turvaline ja üha populaarsem hääletusviis, mistõttu tuleb selle kasutamist pigem soodustada, mitte takistada.

 

Ametnike sundparteistamine Tallinnas tuleb lõpetada

Tallinna linnaametnike seas on 203 Keskerakonna liiget, mis moodustab 13,3 protsenti linnaametnike koguarvust. Nii selgus ERR-i uudistetoimetuse uuringust, kus võrreldi Tallinna telefoniraamatu andmeid äriregistri avalike andmetega.

Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus peab lõpetama ametnike sundparteistamise, mis on juba aastaid vähendanud avaliku võimu usaldusväärsust ja professionaalsust pealinnas. On avalik saladus, et kõrgematele ametikohtadele pole pealinnas võimalik tõusta kuulumata valitseva Keskerakonna ridadesse.

Põhjamaise juhtimiskultuuri osa ei saa olla inimeste edutamine parteipileti alusel. Sellise aegunud mentaliteedi elujõulisus pealinnas peegeldab nõukogude aega. Eriti kahetsusväärne on haridussüsteemi ja munitsipaalpolitsei mehitamine lojaalsete parteikaaslastega, mis on Tallinnas olnud paraku levinud praktika juba pikki aastaid. Avalikus sektoris tuleb inimesi tööle värvata ainult nende oskuste ja teadmiste alusel. Jätka lugemist

Riigikogus moodustati küberturvalisuse toetusrühm

Riigikogu liikmed moodustasid 13.aprillil küberturvalisuse toetusrühma, mille esimeheks valiti Arto Aas ja aseesimeheks Kalle Palling.

Riigikogu toetusrühma eesmärk on toetada küberturvalisuse valdkonna arengut Eestis, tugevdada koostööd era- ja avaliku sektori vahel ning tõsta ühiskonna teadlikkust küberturvalisusest.

Toetusrühma kokku kutsuja Arto Aas rõhutas, et küberruumi turvalisust on võimalik tagada vaid tihedas koostöös riigi, ettevõtjate ja kodanike vahel. Tänavu möödub 10 aastat Eestit tabanud ulatuslikest küberrünnakutest, mida on nimetatud ajaloo esimeseks kübersõjaks. Eesti riigi ja IT-kogukonna võimekus küberohtude tõrjumisel on toonud meile palju rahvusvahelist tuntust ja tunnustust. Eestit peetakse küberturvalisuse valdkonnas üheks maailma juhtriigiks.

Tehnoloogiline areng, e-teenuste laienemine, e-kaubandus, asjade internet ja mitmed teised trendid suurendavad turvalise küberruumi olulisust. Küberturvalisus ei ole pelgalt riikliku julgeoleku küsimus, vaid inimeste igapäevase töö ja suhtlemise lahutamatu osa. Küberkeskkonna turvalisus tuleb tagada elutähtsate teenuste pakkumisel arstiabist energeetikani, aga ka finantsteenustes ja sotsiaalmeedias.

Jätka lugemist

Valitsusvahetus võttis riigireformidelt tuule tiibadest 

Tänaseks on üsna selge, et Jüri Ratase valitsusel puuduvad reaalsed ambitsioonid ja oskused riigivalitsemise uuendamiseks. Riigireformi läbiviimine pole uue valitsuse prioriteet ning valitsusvahetus pole lisanud reformide nimekirja ühtegi uut tegevust.

Poliitmängurlus on läinud maksma pool aastat väärtuslikku aega reformide käivitamiseks. Totaalne segadus Sisekaitseakadeemia kolimise ja maavalitsuste sulgemise ümber tõestab, et valitsusel puuduvad ka kogemused suuremate muutuste edukaks juhtimiseks.

Uue valitsuse plaanidest on kadunud mitmed olulised tegevused ja mitmed vajalikud sammud lükkunud edasi määramatusse. Venima on jäänud nii riigimajade kontseptsioon kui kaugtöö võimaluste loomine.  Fookusest on kadunud riigipalgaliste arvu ja bürokraatia ulatuslik vähendamine. Täielikult on valitsuse plaanidest puudu EAS-i ja teiste Euroopa Liidu vahendeid rakendavate asutuste reform, mis eelmise valitsuse ajal jõudis lõppfaasi. Samuti ei tegele valitsus ülesannete delegeerimisega erasektorile.

Kahjuks jääb mulje, et valitsuse jaoks on reformidega jätkamine oluline vaid näiliselt ja struktuurseid uuendusi ei taheta ette võtta. Põhiaur läheb juba praegu valimisteks valmistumisele. Valitsuse silmakirjalikkust reformide elluviimisel iseloomustab fakt, et 100 päeva programmis on juba täidetuks loetud hulk ülesandeid, mis pole tegelikult kabinetiarutelust kaugemale jõudnud.  Tegelikult valitseb riigivalitsemise reformide läbiviimisel ummikseis.