Katteta lubadusi leivale ei määri

2014-09-05 17.22.35Vägisi tundub, et 2007. aasta majandusbuum on tagasi. Iga nädal kuuleb poliitikute suust üha magusamaid lubadusi. Palgad kahekordistuvad, maksud kaovad, hüved aga laienevad. Täpsem on siiski öelda, et paljudel poliitikutel on ununenud buumile järgnenud majanduskriisi põhjused. Sissetulekud ei saa kasvada tootlikkusest oluliselt kiiremini. Kulusid ei saa hüppeliselt suurendada kui puuduvad täiendavad tulud.

Administratiivne palgatõus, mis ei käe ühte sammu tootlikkuse kasvuga, vähendab paratamatult konkurentsivõimet ja suurendab tööpuudust, seda eriti maapiirkondades. Tihedas konkurentsis võistlevad ettevõtted, kus palgakulu on oluline sisend, lähevad pankrotti või on sunnitud kolima välismaale. Madal sissetulek võib seejärel asenduda veel väiksema sotsiaalabiga. Loomulikult on kõrgemad sissetulekud õige eesmärk, aga see peab olema majanduslikult jätkusuutlik. Struktuursed muutused majanduses, lisandväärtuse tõus ja ekspordivõimekuste välja arendamine ei toimu paraku üleöö ja kõrvalseisja käsul.

Kiirelt kasvanud palgakulud, nõrk välisnõudlus ja kvalifitseeritud tööjõu puudus on juba pikemat aega sundinud ettevõtjaid tõsiselt pingutama. Analüüsid näitavad, et viimase perioodi palgatõusud on tehtud ettevõtete kasumite arvelt. Jutt mugavustsoonist pole tõsiseltvõetav, pigem tuleb tunnustada neid, kes täna uusi töötajaid palkavad ja tootmise laiendamisse investeerivad. Jätka lugemist

Täielik energiasõltumatus Venemaast kümne aastaga

Aastaid on väidetud, et Venemaa ei soovi kahjustada Eesti gaasitarneid ja elektrisüsteemi, sest see mõjutaks negatiivselt ka nende enda elanikke, ettevõtjaid ja riigi mainet. Venemaa-Ukraina hübriidsõja, võõrriigi kodanike röövimise ja põllumajandustoodete boikoteerimise taustal selge, et lootused Venemaa juhtkonna „tervele mõistusele“ on tugevasti liialdatud. Venemaa lihtrahva vaesumine, majanduse hävitamine ja paariakuvand pole Kremlile mingiks takistuseks oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Julgeolekualase kliimamuutuse tingimustes tuleb Eestil kindlustada täielik energiasõltumatus Venemaast, sest ilma energiajulgeolekuta pole tagatud ka teised turvagarantiid.

Gaasi osakaal Eesti üldises energiatarbimises on alla kümnendiku. Paraku pärineb 100% sellest gaasist Venemaalt ja on üldjuhul Kremli kontrollitava Gazpromi poliitiline tööriist. Gaasiküttel on oluline roll kodude soojustamisel ja tõrked gaasitarnetes võivad külmadel talvekuudel saada kiirelt sotsiaalse kriisi mõõtmed. Alles 2009. aasta talvel peeti maha Venemaa-Ukraina gaasisõda, kui poliitilistel põhjustel vähendas Gazprom oluliselt Ukrainale tarnitavaid gaasikoguseid. Pole eriti keeruline kujutada ette olukorda, kus Venemaa teatab gaasitarnete peatamisest Balti riikidele. Ootamatu katkestuse põhjuseid pole keeruline fabritseerida, olgu selleks siis remonditööd trassil, ärivaidlused või tarneraskused. Üha enam aga tundub, et Kremli peremehed isegi ei vaevu simuleerima, et järgivad rahvusvahelise õiguse või hea tava põhimõtteid. Ainus maksevahend on jõud. Balti riigid on seejuures piisavalt väikesed, et teha nendest „hoiatav näide“ tervele Euroopale. Jätka lugemist

Konkursid suurendavad avatust ja tõestavad omaniku vastutustunnet

mõõdikÄripäev küsis hiljuti kommentaari Tõnis Arro väitele, et konkursse korraldades ei käitu riik hea omanikuna. Mul on raske selle seisukohaga nõustuda.

Juba pikemat aega kehtib riiklikul tasandil poliitiline kokkulepe, et riigile kuuluvate ettevõtete juhid leitakse avalike konkursside teel. Selline põhimõte suurendab ettevõtete juhtimise avatust, annab vajaliku tagaside tööturult ja võimaldab leida parimad kandidaadid. Tähtajaliste töölepingute lõppemine ei tule ootamatult ametisolevatele juhtidele, ettevõtte klientidele ega omanikule. See võimaldab kõikidel osapooltel oma samme pikaajaliselt läbi planeerida ning süvendab vastutustundlikku käitumist.

Õigeaegselt ette valmistatud ja professionaalselt läbi viidud juhikonkurss häirib ettevõtte juhtimist kindlasti vähem kui ootamatud juhivahetused või pikaleveniv määramatus. Kindel ajaraamistik on asjatundliku strateegilise juhtimise lahutamatu osa. Samuti pole konkursil osalemine pole ühelegi tippjuhile solvav ega kontimurdev ülesanne, veelgi enam kui tegemist on ametisoleva juhtkonnaga. See kehtib mõistagi tingimusel, et konkurss on tõepoolest läbipaistvalt ja võrdsetel alustel läbi viidud.

Eesti Energia, Tallinna Sadama, Eleringi jt riigile kuuluvate ettevõtete juhid on kõik ametisse valitud avaliku konkurssi teel. Valdavalt on nad oma tööga hästi hakkama saanud, aga nagu ka poliitikute puhul pole olemas eksimatuid ega asendamatuid inimesi. Et tegemist on Eesti mõistes väga oluliste ettevõtetega võib eeldada, et nende juhtimisel tahaks end tõestada paljud tugevad kandidaadid. Miks me peaksime nad sellest võimalusest ilma jätma? Miks peaksime välistama juba eos, et radarile ilmuvad uued inimesed ja värsked ideed? Kusjuures ajaloos pole tundmatud ka need juhtumid, kus pikaajaliselt ametis olnud tegevjuhtkond hakkab ennast ettevõtte omanikuks pidama ja seejärel erahuvidest lähtuvaid otsuseid langetama. Sellised olukorrad tuleb välistada.

Kokkuvõttes. Isegi kui konkursi tulemusena jätkavad senised juhid, oleme saanud kindluse, et ametisse saadi tõesti parimad. See pole ju halb tulemus või mis?

Transiidi- ja logistikasektori rollist Eesti majanduses

Muuga konteinerterminalNeljapäeval, 3.juulil avati Muuga sadamas uus konteinerterminal, mille avamisel puhul esinesin äriseminaril omapoolse sõnavõtuga.

Muuga konteinerterminal on vaieldamatult viimaste aastate üks märkimisväärsemaid investeeringuid omas valdkonnas, aga tegelikult Eesti majandusruumis tervikuna.

Vastavatud terminali laiendus suurendab konteinerterminali tootmisvõimsuse 600 000 TEU-ni aastas, millega tõustakse Läänemere kümne suurima konteinerterminali sekka. See on silmapaistev saavutus, mis avab loodetavasti palju uusi võimalusi. Soovin terminali omanikele, operaatoritele ja klientidele viljakat äriõnne.

Avakõnelejana on mul hea võimalus teha lühike ülevaade transiidi- ja logistikasektori arengutest ja otsida vastust küsimusele, milline on minu nägemuses transiidi- ja logistikasektori roll Eesti majanduspoliitika kontekstis? Lühike vastus kõlab, et see roll on kahtlemata oluline.

Erinevatel hinnangutel moodustab transiidi- ja logistikasektor 5-16% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Polegi nii tähtis, kui suur on see täpne number, tähtis on mõista, et transiidi- ja logistikasektor mõjutab oluliselt väga paljude Eesti ettevõtete konkurentsivõimet.  Eesti majandus on orienteeritud ekspordile, mistõttu  vajavad ettevõtted kvaliteetseid välisühendusi nii sisendkaupade impordiks kui oma toodete toimetamiseks välisturgudele.

Eesti asukohast lähtuvalt on eriti oluline meretranspordi roll. Siin kai ääres seistes on hea tõdeda, et Eesti sadamatel on Läänemerel igati tugev konkurentsipositsioon. Lisaks soodsale geograafilisele asukohale saab rõhutada Eesti suuremate kaubasadamate häid looduslikke tingimusi: suhteliselt heade jääolude tõttu on nad paremini laevatatavad kui mitmed teised Soome lahe sadamad. Samuti on sadamate sügavus piisav suurte laevade vastuvõtuks.

Suuremates kaubasadamates on hästi väljaarendatud infrastruktuur erinevate veosteliikide vedudeks ning suutlikkus pakkuda usaldusväärset ja kvaliteetset teenust.  Eesti logistikaettevõtjatel on olemas know-how ja tehnoloogia, mida täna on võimalik eksportida, samuti on siin olemas kvalifitseeritud tööjõud. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest on Eesti sadamate ümbruses veel piisavalt arendamata maad, mis võimaldab sadamate edaspidist laiendamist.

Samas on rahvusvaheline konkurents läinud üha tihedamaks. Meil on väga tõsised konkurendid Soomes, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas. Jätka lugemist

Eesti ei vaja riiklikku üüriturgu

IMG_147317.aprilli Postimehele antud intervjuus ütles värske majandusminister Urve Palo, et Eestis tuleks asuda rajama riiklikke üürimaju. Tema hinnangul tuleks luua uus üüriturg, kus oleksid „täiesti korralikud majad, mis kuuluksid kasvõi osaliselt riigile ja oleksid sellevõrra odavamad“. Lubage sellele väitele oponeerida.

Esiteks. Riigile kuulumine ei tee iseenesest ühtegi maja ega üüripinda odavamaks. Kui vasakpoolsetel poliitikutel on soov üürituru vabasse toimimisse sekkuda ja „odavamaid pindu“ pakkuda, siis tuleb see maksumaksjatel riigieelarve kaudu kinni maksta. Kas maksumaksja õlgadele jääb kanda esialgne investeering või ka jooksvad kommunaalkulud? Millised maksutõusud või kärped meid selle finantseerimiseks ees ootavad? Kehtivas koalitsioonileppes sellisteks kulutusteks igatahes vahendeid pole.

Teiseks. Tegemist on väga kuluka sotsiaaltoetusega, mis ei pruugi jõuda kõige suuremate hädavajajateni. Palo sõnul vajavad üüripindu alla 30-aastased, kes ei soovi end siduda pikaajalise pangalaenuga. Sõltumatusel on kahtlemata oma väärtus. Samas pole need värskelt haritud ja parimas tööeas noored ilmselt kõige tundlikumas sotsiaalses grupis, kes vajaks riiklikku sotsiaalabi (kelle arvelt?) Piiratud ressursside tingimustes peavad sotsiaaltoetused olema väga täpselt sihitud. Noorte perede ja spetsialistide jaoks on meil juba olemas Kredexi garantiid, kohalikud omavalitsused pakuvad hädasolijatele ka eluasemetoetusi.

Kolmandaks. Kõrged kinnisvara- ja üürihinnad on peamiselt Tallinna probleem (mujal napi üürilisi, mitte üüripindu). Samas on pealinnas ka kõige kõrgem elatustase ning toimiv kinnisvara- ja tööturg. Erinevalt paljudest teistest regioonidest Harjumaal elanike arv ei vähene. Kas on mõtet riigi poolt pealinnastumisele hoogu juurde anda ja eelisarendada pealinna maapiirkondade arvelt? Olgu lisatud, et seni on eluasemevaldkond olnud kohalike omavalitsuste pädevuses.

Liberaalina eelistan turukorraldust, mis baseerub nõudluse ja pakkumise vabal suhtel. Riigi ülesanne peaks piirduma turutõrgete eemaldamise ja vaba konkurentsi tagamisega. Kas sellega on täna eluasemeturul probleeme? Minu teada mitte. Tuleb tunnistada, et Eesti kinnisvaraturg on viimasel kümnel aastal olnud väga muutlik – suurte tõusudega ja mõõnadega. Usun, et teatud stabiilsuse saabudes tekkivad ka üüriturule uued tooted erinevates hinnaklassides. Ka paljudes Lääne-Euroopa riikides on üüripindade osakaal eluasemeturul palju suurem kui Eestis, aga see ei õigusta veel riiklikku sekkumist. Omaette küsimus on veel üüritulude aus ja lihtne deklareerimine.

Kokkuvõttes. Riik peab eelkõige suunama oma vahendid avalike objektide ja taristu rajamisele, et luua sobilik keskkond ettevõtluseks ja elamuarendusteks. Kortermajade rajamisega saab meil erasektor ise suurepäraselt hakkama. Aga kindlasti saavad riik ja omavalitsused kiirendada maade andmist tsiviilkäibesse ja lihtsustada planeeringutega seotud protsesse (soodustada pakkumist). Eurorahade toel on investeeritud ka hoonete renoveerimisse ja soojustamisse, mis tagab kommunaalkulude olulise vähenemise läbi energiasäästu. Ja selles osas on minister Palol kindlasti õigus, et meie elamufond on üsna vana ja kulukas ning vajab kaasajastamiseks mahukaid investeeringuid.

 

Põlevkivis peitub nii rikkus kui julgeolekugarantii

DSC_2816Eelmisel nädalal küsis Äripäev minult kommentaari ühe keskerakondlase arvamusele, mille kohaselt ei tuleks Eestis põlevkiviõliga jännata. Siin mu kommentaar ongi:

Elementaarne majandusloogika ütleb, et jõuaks saamiseks tuleb sinu omanduses olevaid ressursse kasutada võimalikult efektiivselt ja tootlikult. See aabitsatõde kehtib nii tööjõu, kapitali kui  maavarade kohta. Seetõttu on igati loogiline, et ettevõtjad otsivad põlevkivi kõrgemaks väärindamiseks pidevalt uusi võimalusi, mis annaks läbi kõrgema lisandväärtuse ka rohkem kasumit. Oleks rumal põlevkivi lihtsalt ahju ajada, kui sellest saab valmistada palju kõrgema turuhinna ja ekspordipotentsiaaliga tooteid.

Põlevkivitööstuse ajalugu Eestis on pikk ja muljetavaldav, aga laiemalt teadvustatud läbi elektri- ja soojatootmise. Põlevkivist õli tootmist on peetud äriliselt perspektiivseks piisavalt kõrge nafta hinna puhul. Omaette väljakutse on uue tehnoloogia juurutamine. Riskid on suured, aga nende maandamisel kerkivad ka kasumimarginaalid.

Tänapäeval on energiapoliitika majanduslikul küljel ka teine oluline pool – julgeolek. Iga mõistlik riik on huvitatud, et tema energiasektor ei sõltuks ülemäära kontrollimatutest välisteguritest. Pidevalt muutuvate keskkonna- ja rahvusvaheliste regulatsioonide tõttu pole mõistlik sõltuda ka ühest energiaallikast. Jätka lugemist

Vabadus on alati olulisem kui gaasihind

Belgia parlamentSel kolmapäeval juhtisin EL asjade komisjoni delegatsiooni Brüsselis, kus arutasime Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadiga energiajulgeoleku, siseturu ja taastuvenergiaga seotud küsimusi. Toimus kohtumine ka Belgia parlamendisaadikutega. Mõistagi andsid kõikides aruteludes tooni ärevad sündmused Ukrainas.

Ühelgi rahvusvahelisel tippkohtumisel ei räägita täna julgeolekuküsimustest ilma energiajulgeoleku aspektideta. Tänast Ukrainaga seotud sügavat kriisi tuleb rakendada positiivsete muutuste ette Eesti ja ülejäänud Euroopa Liidu energiasektori sõltumatuse suurendamisel. Vabadus on alati olulisem kui gaasihind.

Energiajulgeoleku rõhuasetus peab olema uute energiaühenduste loomisel ja alternatiivsete energiaallikate leidmisel. Samuti on tähtis koostöö energiaturul, alustades tihedast lõimumisest regionaalsel tasandil ning seejärel laiemalt Euroopa Liidu siseturul. Eestlastele on eriti oluline tihe ja usaldusväärne koostöö eelkõige Soome, Läti ja Leedu osapooltega. Jätka lugemist

Uus valitsuskoalitsioon jätkab lastetoetuste tõstmist

lastetoetused
Uue koalitsioonileppe sõlminud Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik erakond leppisid kokku, et jätkatakse lastetoetuste tõusu reformiga, kahekordistades enam abi vajavate perede toetused. Samuti suurenevad esimese ja teise lapse toetused. 

Esimese ja teise lapse toetus tõuseb 1. jaanuarist 2015 19,18 eurolt 45 euroni. Pered, kes vajavad riigi tuge enam, saavad veel 45 eurot vajaduspõhist toetust lisaks ehk kokku 90 eurot nii esimese kui teise lapse kohta. Kolmanda lapse toetus tõuseb 76,7 eurolt 100 euroni.

Lisaks käivitab uus valitsusliit programmi lasteaiakohtade puuduse kaotamiseks, milleks kasutatakse Euroopa Liidu eelarvest eraldatud vahendeid. Lastehoiuvõimaluste avardamiseks makstakse edaspidi omavalitsustele toetust.

Uue valitsuse moodustamisel on prioriteetideks tööjõumaksude vähendamine, sh tulumaksu ja töötuskindlustusmakse määra langetamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, lastetoetuste tõus ja kaitsekulude tagamine vähemalt 2% SKTst.

Riiklikud lastetoetused on oluliselt tõusnud

vajaduspohine_toetus_lastetoetused_v2

Riigieelarve vastuvõtmist Riigikogus venitavad sotsid on seadnud propagandistlikuks loosungiks väite, et 10 aastat pole Eestis lastetoetusi muudetud. See väide ei vasta tõele, sest alles tänavu juulikuus toetused tõusid. Aga vale on suur ja ilus ning müüb hästi. Soovitan siiski toetuda faktidele.

Tõdesime aastaid tagasi, et praegune peretoetuste süsteem tuleb muuta vajaduspõhisemaks. Lastele täisväärtusliku ja aktiivse elu tagamiseks peab peretoetuste maksmisel kehtima põhimõte, et toetame rohkem neid, kes reaalselt abi vajavad, ja peresid kus on rohkem lapsi.

Vajaduspõhise lähenemise all peetakse silmas eeskätt toetuste sihitamist suuremas vaesusriskis olevatele peretüüpidele. Selle rõhuasetusega järgime ka OECD soovitusi.

Jätka lugemist

Riik ei ole alati halb omanik

Foto: Jarek Jõepera

Suur osa riigile kuuluvatest äriühingutest on Eesti kõige väärtuslikumad ja mainekamad tööandjad. Mitmed neist on kõrge konkurentsivõime ja õnnestunud äristrateegiatega kujunenud oma  valdkonna liidriteks, kellele edukust hinnatakse ka väljaspool Eesti piire. Seetõttu oleks ülekohtune ja ebatäpne väita, et riik on alati halb omanik.

Loomulikult saab ettevõtete juhtimist muuta paremaks, aga pigem eeldab see evolutsioonist  arengut, mitte revolutsiooni. Erkki Raasukese mõttepaber riigi äriühingute valitsemise efektiivsemaks korraldamiseks toetab valitud suunda. Riigi kui halva omaniku kuvand oli kindlasti täpne 90. aastatel. See õigustas ja motiveeris erastamist, mille üldises edukuses pole põhjust ka täna kahelda.

Muidugi tehti ka vigu. Oleme saanud õppetunni, et kriitilise tähtsusega taristut kontrolliv eramonopol on isegi kehvem omandivorm kui riiklik monopol. Samuti oleks viga eksperimenteerida ettevõtetega, millest sõltub Eesti riigi rahvuslik julgeolek.  Hinnates äriühingu edukust müügitulu, rahavoogude või kasumlikkuse järgi, võib rahuliku südamega väita, et valdav enamus riigile kuuluvaid ettevõtteid on hästi juhitud.  Nende edukust hinnatakse ja see soosib stabiilsust. Samas ei näe ma ühtegi takistust, miks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei võiks Raasukese ideede põhjal praktilisi samme edasi astuda.

Riigi osalus- ja dividendipoliitika täpsem sõnastamine ning nõukogude moodustamise protsessi täiustamine ei nõua suuri rahalisi vahendeid. Majandusministeerium kui suurim äriühingute osaluste koondaja võiks näidata initsiatiivi ka äriühinguid nõustava kompetentsikesksuse loomisega. Kui see initsiatiiv õnnestub ja majanduslik kasu on märgatav, siis ühinevad sellega ka teiste ministeeriumite kontrollitavad äriühingud.

Olen jätkuvalt seda meelt, et riik ei vaja kõigis ettevõtetest 100protsendilist osalust. Ka vähemusosaluste börsile viimine turgutaks kapitaliturge, rõõmustaks kodumaiseid pensionifonde ja aitaks kaasata ettevõtetesse täiendavat kompetentsi. Iga riigile kuuluv äriühing peaks olema juhitud nii läbipaistvalt ja professionaalselt, et tema avalik noteerimine oleks võimalik aasta jooksul ette valmistada.

Omaette probleem on see, et hästi kapitaliseeritud ja stabiilsete rahavoogudega kindlustatud monopoolsetel äriühingutel tekib kiusatus laieneda vabale turule. Ristsubsideerimine ja vaba konkurentsi  solkimine ei käi aga kokku liberaalse turumajanduse ega Euroopa Liidu siseturu reeglitega. Siinkohal on kriitilise tähtsusega turu järelvalvet teostava konkurentsiameti võimekuse tõstmine ja täieliku sõltumatuse tagamine majandusministeeriumist, kelle haldusalasse kuuluvad nii riiklikud monopolid kui konkurentsiamet ise.

*Käesolev artikkel ilmus Äripäevas 17.10.2013