Tallinna valimiste kõige olulisemad teemad on töökohad, teed ja pered.

Tallinn

Tallinn väärib ausat ja avatud linnavalitsust, kes kaasab ja innustab oma inimesi. Et Eesti pealinna juhtimises toimuks samm paremuse suunas, on Reformierakonnal ette valmistatud põhjalik programm, millega saab tutvuda aadressil http://www.reform.ee/piirkond/tallinna-valimisprogramm.

Soovin esile tõsta kuus teemat, mis on minu silmis nendel valimistel kõige olulisemad.

1)     Teeme linna rahaasjad korda. Toome pealinna rohkem Euroopa Liidu toetusi ja muudame linna juhtimise avatuks. Võtame linna rahaasjad kontrolli alla. Korrastame linnaeelarve ja vähendame linna valitsemiskulusid 10% võrra, et linn suudaks investeerida tähtsatesse taristuobjektidesse (teedesse, lasteaedadesse jne). Erakondlik propaganda Tallinna eelarvest tuleb lõpetada.

2)     Muudame linnas liiklemise mugavaks  ja teeme korda Tallinna teed. Vähendame ummikuid ning ehitame valmis Russalka juurest kulgeva Põhjaväila ja Haabersti eritasandilise ristmiku. Alustame Kristiine ja Liivalaia-Pärnu maantee ristmike ümberplaneerimist. Suurendame teede remondi vahendeid 15 miljoni euroni aastas ning tagame valdkonna stabiilse rahastamise igal aastal. Rajame Ülemistele ühistranspordikeskuse, mis ühendab mugavalt bussi-, rongi-, trammi- ja lennuliikluse.

3)     Anname lapsevanemale kindluse, et linn toetab lapsi nende igas eluetapis. Kahekordistame laste sünnitoetuse 320 eurolt 650 euroni. Suurendame linna- ja eralasteaedade pearaha/lastehoiuraha praeguselt 106 eurolt 130 eurole lapse kohta kuus. Toetame nii era- kui linnalasteaias ja lastehoius käivaid lapsi võrdsetel alustel. Investeerime uute lasteaedade ehitusse ja vanade remonti igal aastal vähemalt kuus miljonit eurot. Teeme korda Tallinna koolimajad, et õpilasi ümbritseks keskendumist ja loomingulisust soodustav keskkond. Korrastame koolistaadionid ja spordiplatsid suurendamaks noorte võimalusi sportida.

4)     Linn olgu turvaline ja hoolitsetud. Hoovide korrastamiseks (valgustamine, uute parkimiskohtade rajamine) ning fassaadide ja küttesüsteemide renoveerimiseks  toetame ühistuid põhimõttel „1+1“ (igale investeeritud eurole lisab linn koos riigiga ühe euro). Ehitame uusi kõnniteid, mis muudavad linnas jalgsi ja lapsevankriga liikumise mugavaks. Loome turvalise jalgrattateede võrgustiku. Lõpetame eksperimendi tänavate pimendamisega ning valgustame pealinna tänavad, pargid, palliplatsid ja terviserajad keskkonnasäästlike valgustitega.

5)     Teeme Tallinnast tulevikku panustava ja arengule orienteeritud linna. Tagame suurte infrastruktuuri objektide rahastamise Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest, mille tulemusel saab tellimusi Eesti ettevõtja ning luuakse juurde täiendavaid töökohti. Avame linna merele, et Patarei merekindluse ja Lennusadama ümbrusest kujuneks linna uhkus. Rajame Tallinnasse uue olümpiaujula.

6)     Tallinn peab olema ettevõtjasõbralik linn, kus soodustatakse kõrgepalgaliste töökohtade loomist. Uute töökohtade loomiseks soodustame tööstusparkide ja loomeinkubaatorite rajamist. Toetame noortele ettevõtluskoolituste korraldamist. Võtame eesmärgiks detailplaneeringute menetlemise lühendamise kuuele kuule. Teeme linna planeerimisel koostööd Eesti Arhitektide Liiduga ning lähtume põhimõttest arendada linna piirkondade, mitte üksikkruntide kaupa. Et Tallinn oleks investoritele atraktiivne peab linnajuhtimine olema avatud, professionaalne ja usaldusväärne.

Soovime Tallinnast teha linna, mille üle tunneks uhkust iga tallinlane. Linna, kus lapsevanem ei pea muretsema lasteaiakoha pärast ja autojuht ei pea mõtlema teedeaukude peale. Linna, kus ettevõtluses valitseb aus konkurents, mitte korruptiivsus. Linna, kus tallinlasel  on turvaline elada ja väliskülalisel mõnus olla.

20.oktoobril otsustad Sina, kuidas juhitakse meie kodulinna järgmised neli aastat. E-valimised algavad juba 10.oktoobril veebiaadressil www.valimised.ee

Rajame Tallinnasse uue olümpiaujula

Ligi 10 000 harrastajaga on ujumine üks populaarsemaid spordialasid Eestis. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medaleid noppinud ujujad kuuluvad Eesti tippsportlaste kõrgliigasse. Ometi puudub Eestis tänaseni rahvusvaheliste nõuetele vastav nn olümpiaujula, kus saaks korraldada tiitlivõistlusi ja treenida uusi säravaid talente. On aeg selline ujumiskeskus Tallinnasse rajada. 

Olümpiaujula tähendab seda, et ühe katuse all paikneb üks 10-rajaga 50m võistlusbassein ja üks 25m soojendusbassein. Loomulikult saab sinna võimaluste piires lisada vettehüppeala, spordi- ja jõusaale, meditsiiniruume jne. Kõige tähtsam on aga see, et olümpiaujula on eelkõige mõeldud spordi tegemiseks, treeninguteks ja võistlusteks, mitte spa-keskusena õllejoomiseks. Olümpiaujula kerkimine aitaks kaasa ka sellele, et Eesti tippujujaid saaksid püsivalt kodumaal treenida.

Eesti ujumise lai kandepind ja tipptulemused lubaksid meil korraldada rahvusvahelisi tiitlivõistlusi, mis tooks siia kohale maailma superstaarid koos rohkearvulise meedia ja fänniarmeega. Ujumine on üks populaarsemaid ja konkurentsitihedamaid alasid maailmas, mida jälgitakse igas maailmajaos. Hetkel rahvusvaheliste suurvõistluste korraldamise võimalus meil paraku puudub, sest isegi Tartu Aura ja Kalev Spa ei vasta kõikidele nõudmistele ega mahuta vajalikul määral pealtvaatajaid. Küll aga asub selline ujumiskeskus Helsinkis.

Uue kaasaegse ujula rajamisest Tallinnasse on unistatult pikalt. Ettevalmistusfaasis on lausa kaks projekti – TTÜ ujulaprojekt Mustamäel ja Tallinna linna projekt Lasnamäel. Kindlasti leidub sobilik koht ka Kesklinnas. Kultuuriministeerium peab uue olümpiaujula rajamist üheks tähtsamaks spordivaldkonna prioriteediks, mille rajamiseks soovitakse kasutada ka Euroopa Liidu abivahendeid. Hästi läbi mõeldud ja ratsionaalselt ehitatud olümpiaujula peaks valmis saama 10 miljoni euroga, mis aga eeldab erasektori, riigi ja omavalitsuse laitmatut koostööd.

Ujumine on unikaalne spordiala, mis sobib harrastamiseks igas elueas. Ujumisoskused ja veeohutuse tundmine tulevad kasuks ka väljaspool basseini, mistõttu ei tasu ujumist vaadata pelgalt kui ühte toredat spordiala, vaid kui terviklikuks eluks hädavajalikku oskust. Süsteemne ja laiapõhjaline ujumisõpe vajab aga basseini, kus on piisavalt ruumi ja „vaba vett“.  Järgmisel neljal aastal tuleb Tallinnasse ujumise uus Meka valmis ehitada.

Barcelona ajutine ujumisareen MM2013

971908_664596383568804_878317848_n

 

 

Vaata ka pilte Pekingi suurejoonelisest olümpiaujulast Elu24 veebis  http://www.elu24.ee/9568/galerii-pekingis-avati-olumpiaujula

*Autor on endine ujuja ja Eesti Ujumisliidu juhatuse liige

 

 

Jalgratta kasutamine võiks muutuda ka Tallinnas igapäevaseks ja mugavaks

Rattaterminal Oslos

Rattaterminal Oslos

 

Oslos, Kopenhaagenis, Helsinkis ja paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas tavaline linnas liikumise vahend. Jalgrattaid kasutavad noored ja vanad, nii turistid kui linnakodanikud oma igapäevaste asjaajamiste juures. Nende kasutamine on odav ja turvaline. Kusjuures kliima pole nende linnades sugugi „inimsõbralikum“ kui Eestis.

Rattakasutuse kõige elementaarsemaks eelduseks on rattateede korralik võrgustik terves linnas. Kas rattatee on osa sõiduteest, ühissõidukirajast või jalgteest polegi nii oluline. Tähtis on, et rattaga saaks turvaliselt liigelda kogu linnas, mitte ainult mõnel üksikul teelõigul. Eriti kasulikud on rattateed südalinnas, mis aitab oluliselt vähendada auto – ja ühistranspordist tingitud ummikuid.

Jalgrataste kasutamisele aitab kaasa avalike rattalaenutuste süsteem. Oslo, Brüsseli jpt linnade näitel on tegemist n-ö rattaterminalidega, kust saab kiirelt ja mugavalt ratta kaasa haarata ja tagastada. Selliseid terminale on linnas kümneid, nii et pole vahet, kuhu ja millal sa jalgrattaga liikuda soovid (ratast ei pea tagastama algsesse punkti). Rataste laenutus on igati taskukohane (kohalikele elanikele ca 12 eurot hooaeg), lisaraha teenitakse ratastele paigaldatud reklaamist. Lihtne ja loogiline. Jällegi on aga oluline, et rattaterminalid kataksid kogu linna ja moodustaksid loogilise võrgustiku.

Oslo linna kohta saab rohkem infot siit: http://www.bysykler.no/oslo

Brüsseli rattalaenutustega saab tutvuda siin http://en.villo.be

Veelgi moodsama Taani süsteemi tutvustatakse selles videos http://www.youtube.com/watch?v=H6MIX511A_w&feature=share

 

Kohalike valimiste rahvusvaheline mõõde

Tänavused kohalikud valimised Tallinnas omavad senisest enam rahvusvahelist tähendust. Küsimus pole selles, kas valimistel on edukad vasak- või parempoolsed jõud. Küsimus on selles, milline on Eesti pealinn järgmise valimistsükli lõpus 2017. aasta sügisel, paar kuud enne seda kui Eestist saab 2018. aasta algusest Euroopa Liidu eesistujariik.

IMG_0677

EL Nõukogu juhtimine poole aasta jooksul tähendab lihtsustatult seda, et siin toimuvad sajad EL tasandil kohtumised tuhandete väliskülalistega. Poliitiliste väljundite kõrval annab see meile kordumatu võimaluse tutvustada oma ajalugu, kultuuri ja ettevõtluskeskkonda.

2018. aastal tähistab Eesti Vabariik ka oma sajandat aastapäeva. Ettevalmistused nii juubeliaastaks kui EL eesistumiseks juba käivad ning vaieldamatult toovad need sündmused Eestisse hulgaliselt riigijuhte, valitsusliikmeid, diplomaate, aga ka tavalisi turiste. Milliseks kujuneb nende ettekujutus saja-aastasest Euroopa väikeriigist? Kas nende esmamulje Tallinnast liigitab meid jõuka ja hästitoimiva Põhjala või hoolitsemata endise idabloki ridadesse?

21.oktoobril algav nelja-aastane valitsemistsükkel pealinnas peab sisaldama konkreetseid ettevalmistusi 2018. aasta sündmusteks. Tallinnal peab sündima tööplaan, mis sisaldab erinevaid ülesandeid, eelarvet ja ajakava. Mida teha selleks, et Tallinna Lennujaama ümbrus ja ühendusteed kesklinna ning sadamaga oleks laitmatult korras. Et ühistransport oleks kaasaegne ja omavahel hästi seotud (nt Ülemiste multimodaalne ühistranspordikesksus). Et linn oleks turvaline, hästi valgustatud ja puhas. Et teed oleks siledad ja liiklus sujuv. Et meie teeninduskultuur ja linnakeskkond oleks avatud, mitmekeelne ja sõbralik. Jne. Iseenesest lihtsaid asjad, aga nendega tuleb süsteemselt tegeleda. Eesti kui edumeelse e-riigi kuvand võib kiirelt puruneda, kui külalised istuvad ummikus, mille on põhjustanud lagunenud teekattest läbi vajunud 40-aastane troll…

Mõistagi ei ole see kõik ainult Tallinna linna ülesanne. See kõik õnnestub tihedas koostöös riigi, linna, erasektori ja vabakonna vahel. Aga siiski algab see kõik õigete prioriteetide seadmisest ja siirast huvist 2018. aasta väärikalt ja edukalt vastu võtta. Kohalike valimiste rahvusvaheline mõõde on üks oluline lisadimensioon valikute tegemisel 20.oktoobril.

Patarei merekindluse tulevik

Lagunenud Patarei merekindlus ja suletud mereäär on üks suuremaid häbiplekke Tallinnas. Ometi on tegemist äärmiselt huvitava ja kauni piirkonnaga, mis väärib korda tegemist. (Pildimaterjal: RKAS, autor Martin Aunin)

PATAREI MEREKINDLUSE KINNISTUTE  HOONESTUSESKIIS (3)

Riigi Kinnisvara AS on algatanud piirkonna arendamiseks detailplaneeringu koostamise ja  seadnud eesmärgiks Patarei merekindluse väärtustamise ja tervikliku linnakeskkonna arendamise. Piirkonda on ette nähtud avalik linnaruum elamu- kui äripindadega.

PATAREI MEREKINDLUSE KINNISTUTE HOONESTUSESKIIS (2)

Planeeritav ala asub arheoloogiamälestiseks tunnistatud 13.–16. sajandi asulakohal. Lisaks paikneb planeeritaval alal aastaist 1829-1840 pärinev kaitsekasarm ja 1838. aastast pärinev kaitsekasarmu mortiirpatarei, mis mõlemad on tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Planeeritav ala jääb Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndisse, mille hoonestamisel tuleb tagada vanalinna silueti vaadeldavus.

PATAREI MEREKINDLUSE KINNISTUTE  HOONESTUSESKIIS (1)

Paljassaare ja Russalka vahelise rannaala üldplaneeringu kohaselt ei tohi alale kavandatav uushoonestus olla kõrgem kui kaitsekasarmu karniis. Hoonestusviis valitakse vastavalt arhitektuurikonkursi tulemustele ja arhitektuuri-ajaloolistele eritingimustele. Eesmärgiks on seatud atraktiivne ja inimsõbralik linnaruum ajaloolise ja uushoonestuse vahel, eriti merekindluse maapoolsetel külgedel.

Patarei merekindluse renoveerimiseks on otstarbekas kaasata erakapitali. Ajaloolise mälu säilitamiseks on ette nähtud avaliku muuseumi rajamine. Era- ja avaliku sektori koostöös saaks sellest vaieldamatult üks Tallinna põnevamaid kohti, eriti kui arvestada, et Lennusadam jääb kiviviske kaugusele.

PATAREI MEREKINDLUSE KINNISTUTE HOONESTUSESKIIS (4)

Pahempoolsuse lämmatav embus

Suured sündmused nõuavad mitme sobiva asjaolu kokku langemist. Sul peab olema tugev liider, selgelt eristuv idee, kriitiline mass poolehoidjaid ja täpne ajastus. Kohati tundub, et vasak(populistlike)jõudude võimupöördeks Eestis on vähemalt osad tingimused täidetud.

Liidritest. Savisaar on lõplikult kosunud idaraha skandaalist, taastanud Keskerakonna sisemise ühtsuse ning naudib sotside pingutustele vaatamata venekeelse valijaskonna suveräänse liidri rolli. Ja kuigi SDE esimees Mikserit erutavad tänaseni rohkem sündmused Lähis-Idas kui kodumaal, on ta jätkuvalt meediasoosik ja avalikkuses aktiivselt sõnavõtvate vasakintellektuaalide favoriit. Mikserile on jäetud ka võimalus varjuda poriloopimise kõrghooajal lumehangede taha, üksikud porilärtsakad on teda tabanud ainult selja tagant (Ossinovski, Lauristin). Võib tõdeda, et vasakjõudude liidrid apelleerivad täiesti erinevatele valijaskondadele ja õnnelikuks saavad nii ema kui tütar.

Ideedest. Uusi silmatorkavaid mõtteid pole tegelikult kuulda olnud ei Keskerakonna ega sotside leerist. Räägitakse jätkuvalt astmelisest tulumaksust ja uutest maksuliikidest, paksemast riigiaparaadist,  sotsiaaltoetuste mitmekordistamisest, isegi sotsiaalelektrist, laenukoormuse kasvatamisest, vene keele suuremast kaitsest jne. Need kõik on vanad mõtted, aga järjepidevus on ühe tugeva poliitiku tähtsamaid omadusi. Keskerakond korraldab oma propagandasõnumite edastamiseks Riigikogu ööistungeid, šampanjasotsid eelistavad mugavamaid ja varjatumaid kommunikatsioonivahendeid.

Ajastus ja poolehoidjad. See on vaieldamatult võimutaotlejate kõige tugevam trump. Suur hulk inimesi ei pidanud riigipiruka ümberjagamist aastaid oluliseks, sest 10-protsendilise majanduskasvu tingimustes oli elu niigi ilus – palgad kasvasid ja tööd oli piisavalt. Isegi majandussurutis kannatati kenasti ära, sest kusagil hingesügavuses peitus lootus uue majandusbuumi järele, mis parandab kõik haavad. Aga maailm on muutunud. Paljudele tundub vastuvõetamatu, et Eesti riik on sisenenud uude reaalsusse, kus palgatõus baseerub unistuste asemel tootlikkusel, kus rikkust loob eksportiv tootmine, mitte pangalaen või kinnisvara üleshindamine bilansis. Paariprotsendiline majanduskasv ja riigieelarves mõõdukalt kasvavad hüved muudavad ihaluse rikkuse ümberjagamise järgi üha suuremaks. Kui pirukas enam pärmitaignana ei kerki, muutub sinu isikliku koogiviilu osakaal üha olulisemaks. Eks tegelikult poliitika olegi piiratud ressursside ümber jaotamise kunst.

Minu jaoks on pahempoolsuse pealtung kahtlemata hirmutav. Ma ei arva, et rikkuse ümber jaotamine reaalset jõukust juurde loob või Eesti riigi konkurentsivõimet kasvatab. Ma ei arva, et raskem maksu- ja laenukoormus aitaks meie inimestel kiiremini elus edasi liikuda. Veel vähem olen ma arvamusel, et liberaalne ja parempoolne poliitika oleks ennast ammendanud ja Eesti peakski nüüd läbi tegema ühe sotsialistliku eksperimendi. Uus valitsus, uued näod ja uued intriigid võivad tunduda ju põnevad, aga Eesti riigi tulevik on sellisteks mängudeks liiga tähtis. Uuteks ideoloogilisteks suurlahinguteks peab aga tänane koalitsioon saama tagasi oma sisemise jõu ja sihikindluse. Ainult tugevana on võimalik ära hoida pahempoolsuse lämmatav embus.

Odavaim energia on see, mis jääb tarbimata

Kõiki kodumaiseid ja globaalseid trende arvestades on 2013. aasta parim aeg kodude soojustamiseks. Järgmisel aastal avaliku sektori hoonete soojustamise suurem laine raugeb ning turule jääb vabu töökäsi, kes on huvitatud eraomandis olevate elamute mõistliku hinnaga soojustamisest. Energiahindade suurt langust pole kahjuks ette näha, mistõttu on tark keskenduda tarbimise vähendamisele.

Riik on viimastel aastatel investeerinud märkimisväärsel hulgal vahendeid hoonete energiatõhususe tõstmiseks. Ainuüksi üleliigsete saastekvootide müügist saadud raha eest on paari aastaga soojustatud avalikke hooneid ligi 150 miljoni euro väärtuses. Kogemused näitavad, et elamute soojustamiseks investeeritud summad tulevad kokkuhoitud energiakulude arvelt kiirelt tagasi. Samal ajal paraneb oluliselt elamute välisilme ja tõuseb kinnisvara väärtus. 2013. aasta riigieelarves on kortermajade soojakindlaks muutmiseks ette nähtud 10 miljonit eurot, mille jagamist korraldab Kredex.

Tuleb tõdeda, et tihti on suurtes ühistutes probleemiks kujunenud kokkulepete saavutamine ja renoveerimisega kaasnev paberimajandus. Nende küsimuste paremaks lahendamiseks tasub pöörduda Kredexi poole ja küsida nõu kohalikust omavalitsusest, pangast või Korteriühistute Liidust. Majade renoveerimise projekti pole võimalik läbi viia, kui ühistus puuduvad selle eestvedamiseks siiralt pühendunud entusiastid.

Korraliku projekti puhul on võimalik saavutada vähemalt 30% kulude kokkuhoidu. Riigipoolset tugi on seejuures võimalik küsida nii energiaauditiks, projekteerimiseks kui ehitustegevuseks. Arvestades, et majade puhul on tegemist ikkagi eraomandiga, on riigipoolne abi väga märkimisväärse tähendusega.

Kiirelt kasvav turismisektor vajab värskeid tuuli

EASi andmetel ööbis 2012. a esimesel poolaastal Eesti majutusettevõtetes kokku 817 tuhat välisturisti. Võrreldes eelmise aastaga näitab see 6,3% kasvu. Kui sarnane kasv jätkub, siis sünnib aasta lõpuks Eestit külastanud turistide järjekordne rekordtulemus.

Kasvu peamisteks põhjusteks peetakse lennuühenduste paranemist Tallinna lennujaamas, avaliku ja erasektori aktiivset turundustegevust, uute vaatamisväärsuste avamist ja üldise kasvutrendi jätkumisega Euroopa turismisektoris.

Nagu eelmisel aastal nii kasvas ka 2012. a esimesel poolaastal kõige kiiremini Venemaalt pärit turistide arv. Seejuures on kiirelt kasvanud nende Venemaalt pärit turistide arv, kes ööbivad Tallinnast väljas Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartus. Venemaa on koguarvult kiirelt tõusnud Saksamaa, Rootsi ja Läti turistide ees teiseks päritoluriigiks. Ülekaalukalt kõige rohkem külastavad Eestit aga jätkuvalt Soomest pärit külalised, keda tänavu esimesel poolaastal oli kokku 710 tuhat.

Turistivoogude positiivne kasv tähendab ka seda, et turismiga seotud ettevõtete majanduslik tulu ületab tänavu seni rekordilise 2008. aasta tulemused.

Eesti turismisektorit kimbutab ometi paar ohtu. Esiteks on praegune külastajate osakaal Soome poole väga kaldu. Ligi pool Eestit külastavatest turistidest on pärit põhjanaabrite juurest. Eesti on jätkuvalt soomlaste jaoks kõige eelistatum sihtriik (29% puhkusereisidest), aga meie osakaal on aasta aastalt vähenenud. Põhjustena tuuakse esile nii ühtlustunud hinnataset, turvalisuseprobleeme kui ka lihtsalt küllastumist. Siin peitubki meie jaoks oluline väljakutse – kuidas meelitada Soome turistid Eestisse ka siis, kui ostlemine ja vanalinnas jalutamine neile enam atraktiivne ei tundu? Vastus peitub tõenäoliselt uutest teenustes ja uutes sihtpunktides väljaspool pealinna.

Liigne Tallinna-kesksus ongi meie turismisektori teine nõrkus. Valdav enamus välisturistidest peatuvad ainult pealinnas. Neil pole aimugi meie puutumatust loodusest Lõuna-Eestis, väikekodanlikust idüllist Kuressaares või tervise-spaadest Pärnus. Turistide meelitamine Tallinnast välja on kasulik ettevõtmine mitmel põhjusel. Esiteks pikeneb Eestis veedetud aeg, mis tähendab, et siia jäetakse maha hulgaliselt rohkem eurosid, rublasid ja jeene. Teiseks võimaldab see meelitada Eestisse märksa rohkem neid turiste, kelle huvid on laiemad kui odav alkohol või Tallinna vanalinn. Ja kõigele lisaks jaotub turismindusest tõusev majanduslik tulu regionaalselt ühtlasemalt, luues uusi töökohti ka maapiirkondadesse.

Turismi sihtkohtade arendamiseks on palju ära teha kohalikel omavalitsusest ja riigil, kelle kätes on suur hulk turismikõlbulikke objekte ja asutusi. Riik on viimastel aastatel palju märkimisväärset korda saatnud – alates renoveeritud Lennusadamast ja Teletornist lõpetades Ahhaa-keskusega Tartus. Lähiajal peaks siia nimistusse kindlasti lisanduma veel Lottemaa Pärnu lähedal, Eesti Rahva Muuseum Raadil jpm. Veelgi suurem roll on aga ettevõtlikul ja nutikal erasektoril, kes peabki olema turismisektori peamiseks eestvedajaks.

Huvitavaid näiteid ettevõtlikust vaimust leiab Eestis rohkelt. Saku Õlletehas pole kindlasti turismiettevõtte. Aga ometi külastab nende õlletehast 20 tuhat inimest aastas, mida on kordades rohkem paljudest Eesti muuseumidest. Tänu läbimõeldud teenusele võidavad sellest kindlasti nii Saku õlletootjad kui Saku vald.  Kõige rohkem ongi vaja julget pealehakkamist uute ärivõimaluste leidmiseks.

Tähtis on muuta mõtteviisi, et turist tuleb Eestisse ainult odava hinna pärast. Peame vabanema lähenemisest, et turismiobjekti muudab atraktiivseks paar tolmust topist. Odava hinna asemel peame senisest rohkem keskenduma kvaliteetsele ja omanäolisele teenusele. Passiivse puhkuse kõrval peab pakkuma võimalusi aktiivseks isetegevuseks, mis sünnitavad emotsionaalseid mälestusi.

Aga loomulikult mängivad turismi arengus rolli veel palju tegurid – kaasaegne taristu, üldine keeleoskus ja avatus, transpordiühendused, turvalisus. Targalt käitudes ja omavahel koostööd tehes ootavad Eesti turismisektorit ees kahtlemata edukad ajad.

Eesti raudne ühendamine Euroopaga

Kas olulisem on sõita rongiga Berliini või Moskvasse, selles on küsimus. Eestis avati esimene raudtee liikluseks 1870. aastal Paldiski-Tallinn -Narva-Gatshina lõigul, mil Eesti alad kuulusid Vene tsaaririigi koosseisu. Meie raudtee ajalugu on paratamatult olnud seotud lääne-ida suunalise transiidiga. Käes on aeg otsustada, kas tahame jätkata vanaviisi või pöörame Eesti raudtee ajaloos uue, põhja-lõuna suunalise lehekülje.

Idee kolme Balti riiki läbivast põhja-lõunasuunalisest Rail Baltica kiirraudteest pärineb 1994. aastast, kui valmis bürokraatliku nimega dokument „Visioon strateegiad Läänemere ümber 2010“. Unistused on olnud suured, aga tegusid paraku vähe. Eelmisel aastal valmis põhjalik uuring, mis kinnitas üle 700 kilomeetri uue Baltikumi läbiva raudteeliini rajamise vajalikkust ja elujõulisust. Euroopa Komisjon (meie oma Siim Kallase isikus) on üles näidanud valmisolekut osaleda Rail Baltica rahastamisel. 2012. aasta on Rail Baltica sündimiseks otsustav hetk ja Balti riikide valitsustel ning raudtee-ettevõtetel tuleb astuda otsustavad sammud.

Mis need sammud on? Esiteks loomulikult raha. Uue raudteeliini rajamine ei ole odav ettevõtmine. Eesti territooriumil tähendaks 229 kilomeetri raudtee rajamine miljardi euro suurust investeeringut. Arvestades aga Euroopa Komisjoni valmisolekut rahastada Rail Baltica rajamist kuni 85% ulatuses ei olegi enam tegemist nii ulmeliste summadega. Et tänasest päevast raudtee kasutamiseni kulub hinnanguliselt 12 aastat, on 150 miljoni euro suurune Eesti riigi omaosalus kindlasti jõukohane – ca 12,5 miljonit eurot aastas. Projekti annab ka oluliselt odavamaks muuta, asendades esialgu kavandatud kaherealised rööpad möödasõidutaskutega. Eelkõige on aga küsimus poliitilises suutlikkuses ja erinevate sihtrühmade võimes Rail Baltica poolt või vastu töötada.

Eelkõige tuleb vastu seista n-ö idaraha survele (mõtlen siinkohal ausaid idasuunalisi ärihuvisid). Eesti peab valima, kas olla seotud ida või läänega, Venemaaga või Euroopaga. Balti riikide 1520 millimeetri laiusega raudtee on ajalooliselt olnud seotud ida-lääne suunaga, kus esimest viiulit mängib tänapäeval Venemaa raudtee. Lääne-Euroopas on aga kasutusel 1430 millimeetrine rööpmelaius. Rail Baltica rajamine tähendaks Balti riikide füüsilist ja mentaalset lahti sidumist Venemaalt pärit kauba- ja rahavoogudest. Loomulikult leidub sellele sõltumatuse kasvule ja Põhja-Lõuna transiidikoridori arendamisele palju ärilist ja poliitilist vastuseisu. Aga sellele survele ei tohi alluda.

Skeptikud kõhklevad Rail Balticu tasuvuses ja reisijateveo potentsiaalis. Tänased põhja-lõunasuunalised rongiveod on tõepoolest tagasihoidlikud. Aga kui muudame Tallinnast Riiga sõitmise kiiremaks ja odavamaks kui Helsinkisse minek, siis hakkavad ka mahud kasvama, selles võib kindel olla. Tallinna ja Helsinki vahel liigub aastas meritsi seitse miljonit inimest, mis näitab lähedal asuvate pealinnade potentsiaali. Riiaga on praegu see potentsiaal kasutamata. Samuti saaks täiesti omaette võimsa tõuke Rail Baltica trassil asuv Pärnu turismisektor. Paari aasta taguse tuhakriisi näitel, mis halvas sisuliselt kogu Euroopa lennunduse, pole vähem tähtis ka teadmine, et Rail Baltic tagab mugava võimaluse jõudmaks Varsavisse ja Berliini.

Reisirongiliiklus on tähtis, aga raudtee kasumlikkus sõltub eelkõige kaubavedudest. Nii on ka Rail Baltica puhul esmaoluline küsimus, kas sinna jätkub piisavalt kaubamahte. Märgid annavad alust arvata, et jätkub. Juba praeguste kehvade võimaluste juures liigub Soome, Eesti ja Kesk-Euroopa vahel hulgaliselt paberit, puitu ja mineraalseid tooteid. Eesti põhjarannikul asuvate sadamate suurinvesteeringud on tehtud eelkõige konteinervedudesse, mis liiguvad teadupärast kõige meelsamini just raudteed pidi. Põhja-lõuna raudteeliinide ühendamine on niivõrd perspektiivikas, et ka Soome peaminister Jyrki Katainen on hiljuti avaldanud Rail Baltica rajamisele tugevat toetust. Loomulikult peituvad transiidiäris riskid, aga ilma modernse transiidikoridori rajamiseta ei teki võimalust kaubavahetuse kasvuks.

Rail Baltica rajamist tuleb vaadata tervikliku transpordi arenguvisioonina. On selge, et uus raudteeliin peab endaga lõimima ka Tallinna ühistranspordikeskuse, lennujaama, Muuga kaubaveod ja Vanasadama reisijatevood. Eesti riik ja Tallinna linn ei ole nii rikkad, et omada mitut erinevat ja teineteisega haakumatut transpordisõlme. Ühises suures katlas keedetud supp on ikka rammusam. Rail Baltica rajamine on hea võimalus luua tõeliselt kaasaegne ja hästi integreeritud Tallinna ühistranspordi süsteem.

Selleks, et 2024. aastal saaks Tallinnast Varsavisse või Berliini sõita 240 kilomeetrit tunnis kihutava rongiga, on vaja kiirendatud korras leppida kokku täpne trassi asukoht, alustada planeeringute koostamise ja maade ostmisega. Samuti tuleb majandusministeeriumi eestvedamisel luua Baltikumi ühine projektiorganisatsioon ja leppida kokku rahastamismeetmed. Eelkõige on aga vaja murda idasuunalise transiidiga tegutsevate ringkondade passiivne vastupanu, mida on eriti tugevalt tunda just meie lõunanaabrite juures. Rail Baltica on üle pika aja üks tõsiseltvõetavam ühisprojekt, mis tõestab Balti riikide tegelikku koostöö soovi ja suutlikkust. Ja Eestil on selles protsessis ilmselge liidri roll.

Seal, kus algab asfalt ehk kuidas teid paremaks teha

 

Eesti maanteede olukord läheb kõigile korda. Korralik teede taristu tähendab paremat sõidumugavust, säästab inimelusid ja elavdab majandust. Euroopa Liidu ja kütuseaktsiisist laekuvatest vahenditest suunatakse Eesti teedesse üha suuremaid summasid. Kuigi raha on tee-ehituses tähtis, ei ole kopsakam eelarve kvaliteedi tõstmisel ainus lahendus. Põhjamaade tasemel teedeks on vaja põhimõttelisemaid muutusi.

Senine valdav praktika teede ehitamisel on hangete korraldamine vähempakkumiste korras. Kes odavamalt ehitab, see võidab ka pakkumise. Odav hetkehind ei taga aga alati vajalikku kvaliteeti. Meedias on pidevalt näiteid, kus värskelt valminud teelõik või liiklussõlm on täis vigu ja laguneb enneolematul kiirusel. Süüdlaste tuvastamine on sama edutu kui Keenia suusakoondise medalipüüdlus suurvõistlusel. Seetõttu on meie põhjanaabrid kasutanud ka mudelit, kus tee ehitaja vastustab tee ehitusliku kvaliteedi ja hoolduse eest kogu tee mõistliku eluea jooksul (nt 20 aastat). See motiveerib ehitajat rajama tõepoolest vastupidavaid ja vähest taastusremonti vajavaid teid, sest tulevikus ilmnevad jamad tuleb tal endal likvideerida. Samas on ehitajale tagatud tellija poolt pikaajaline ja stabiilne rahavoog. Riigil aga kaob vajadus tegeleda jooksva hoolduse ning kulukate kohtuvaidlustega probleemide kerkimisel ning objekti eest tasumise saab jagada pikemale perioodile.

Ehituslepingute pikaajaliseks muutmine pole ainus arenguvõimalus, kuidas autostunud eestlaste tuju paremaks muuta. Ekspertide hinnangul on meil palju kasvuruumi kodumaise teaduse rakendamisel tee-ehituse huvides. Tallinna Tehnikaülikooli ja Tehnikakõrgkooli teadmised teede projekteerimise, uute tehnoloogiate juurutamise ja materjalide (taas)kasutamise osas väärivad suuremat tähelepanu. Ainuüksi õige rakenduse leidmine põlevkivi aherainele tagaks meile tohutult võimalusi kodumaise maavara efektiivsemaks kasutamiseks. Me ei pea tingimata leppima sellega, et Eesti teid rajatakse Soomest pärit killustiku ja vananenud tehnikaga.

Nii nagu hea maja algab korralikust vundamendist, vajab korralik maantee head ehitusprojekti. Valesti projekteeritud teed ei paranda hiljem ühegi imeviguri ega kohtulahendiga. Paraku on meil tihti saanud tavaks kulutada põhiaur asfalti valamisele, pöörates ebaproportsionaalselt vähem tähelepanu teede projekteerimisele ja hilisemale ehitusjärelvalvele. Osad omavalitsused on lühinägeliku kokkuhoiu nimel üldse loobunud järelevalve teenusest, mille tulemuseks on samade remonttööde lõputu kordamine. Pealinna teede masendav olukord on kahjuks kehva planeerimisvõime oivaline näide.

Eesti suuremate maanteede olukord on liikluskoormuse kasvule vaatamata üha paremas seisus. Lähiaastad toovad teede-ehitajatele rohkelt lisatööd ja –teenistust. Juba järgmisel aastal jätkuvad suuremahulised tööd Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigul, Pärnu ja Tallinna ringteel, Väo ümbersõidul ja Jõhvis. Peamiselt Euroopa rahade toel kestavad mastaapsed ehitused ka Tallinnas, Ülemiste ristmikul. Viimaks ometi on saanud positiivse lahenduse ka Saaremaa püsiühenduse keskkonnamõjude hinnang, mis annab võimaluse asuda otsima tunneli või silla rajamiseks vajalikke rahalisi vahendeid.

Lõpetuseks tasub märkida, et tuleva aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohaselt on 2012. aastal riigimaanteede jooksvaks remondiks ette nähtud 71 miljonit eurot.  Kohalikud omavalitsused saavad aga tuleval aastal riigilt teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, mis on üle viie miljoni euro enam kui sel aastal.