Venemaa on valinud sõjaka hääbumise tee

Kellele ei meeldiks jõukas, rahumeelne ja demokraatlik naaber? Naaber, kes austab vaba turumajandust, häid kaubandussuhteid ja õigusriiki. Meil on õnneks sellised naabrid, on Soome, Rootsi, Läti, Leedu. Ja siis on Venemaa… Naaber, kes soovib oma üha kahanevat regionaalset mõjuvõimu toore sõjalise jõuga suurendada. Ometi näitavad märgid, et Kremli tänase juhtkonna valikud süvendavad Venemaa isolatsiooni ja sotsiaalmajanduslikku hääbumist.

USA ja Euroopa Liit on kehtestanud järjest karmimad Vene-vastased sanktsioonid. Sanktsioonide mõju ei avaldu üle öö, küll aga halvendavad need oluliselt Venemaa majanduse ja sõjatööstuse konkurentsivõimet pikas perspektiivis. Sanktsioonid tabavad eelkõige Vene võimuladvikut ja nende kõige olulisema tuluallika – maavarade tootmisega seotud sektoreid.

Euroopa Liit kehtestab täiendavad juurdepääsupiirangud kapitaliturgudele, eelkõige riigi omandis olevatele Venemaa finantseerimisasutustele, Venemaa kaitsesektorile ja nendele Venemaa ettevõtete, kelle põhiline tegevusala on nafta müük või transport. Keelatakse sõjaliseks otstarbeks mõeldud kaupade müümine ja nendega seotud teenuste osutamine Venemaa kaitsetööstustele. Samuti keelatakse teatud tundlike tehnoloogiate ja nende seotud teenuste osutamine Venemaa ettevõtetele. Keeld puudutab süvamere naftauuringute ja -tootmise, arktilise naftatootmise ning kildaõli projektide jaoks vajalikke tehnoloogiad ja teenuste osutamist.

Edaspidi on Venemaa kaitsevaldkonna-, naftatoodete tootmise või transpordiga tegelevatel ettevõtetel keerulisem leida finantseerimisallikaid ning investeeringuid uute projektide elluviimiseks. Olukorras, kus kodumaine kapital juba aastaid põgeneb Venemaalt ja tööstuse tehnoloogiline areng kärbub, on juurdepääsu ära lõikamine Lääne finantsidest ja teadmistest märkimisväärse mõjuga. Ka Euroopa Liidu põllumajandustoodete keelustamine kahjustab eelkõige Venemaa enda tarbijaid ja vähendab veelgi naaberriikide huvi Venemaal äri ajada. Continue reading

Jalgratta kasutamine võiks muutuda ka Tallinnas igapäevaseks ja mugavaks

Rattaterminal Oslos

Rattaterminal Oslos

 

Oslos, Kopenhaagenis, Helsinkis ja paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas tavaline linnas liikumise vahend. Jalgrattaid kasutavad noored ja vanad, nii turistid kui linnakodanikud oma igapäevaste asjaajamiste juures. Nende kasutamine on odav ja turvaline. Kusjuures kliima pole nende linnades sugugi „inimsõbralikum“ kui Eestis.

Rattakasutuse kõige elementaarsemaks eelduseks on rattateede korralik võrgustik terves linnas. Kas rattatee on osa sõiduteest, ühissõidukirajast või jalgteest polegi nii oluline. Tähtis on, et rattaga saaks turvaliselt liigelda kogu linnas, mitte ainult mõnel üksikul teelõigul. Eriti kasulikud on rattateed südalinnas, mis aitab oluliselt vähendada auto – ja ühistranspordist tingitud ummikuid.

Jalgrataste kasutamisele aitab kaasa avalike rattalaenutuste süsteem. Oslo, Brüsseli jpt linnade näitel on tegemist n-ö rattaterminalidega, kust saab kiirelt ja mugavalt ratta kaasa haarata ja tagastada. Selliseid terminale on linnas kümneid, nii et pole vahet, kuhu ja millal sa jalgrattaga liikuda soovid (ratast ei pea tagastama algsesse punkti). Rataste laenutus on igati taskukohane (kohalikele elanikele ca 12 eurot hooaeg), lisaraha teenitakse ratastele paigaldatud reklaamist. Lihtne ja loogiline. Jällegi on aga oluline, et rattaterminalid kataksid kogu linna ja moodustaksid loogilise võrgustiku.

Oslo linna kohta saab rohkem infot siit: http://www.bysykler.no/oslo

Brüsseli rattalaenutustega saab tutvuda siin http://en.villo.be

Veelgi moodsama Taani süsteemi tutvustatakse selles videos http://www.youtube.com/watch?v=H6MIX511A_w&feature=share

 

Islandi otsus Euroliiduga liitumiskõnelused lõpetada ei tee rõõmu

BNS küsis täna kommentaari Islandi otsuse kohta lõpetada läbirääkimised Euroopa Liiduga. Allolev on BNSi uudis.

Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimehe Arto Aasa sõnul ei olnud Islandi otsus peatada liitumiskõnelused Euroopa Liiduga ootamatu, aga kindlasti ka mitte rõõmustav.

“Arvan, et ühinemine Euroopa Liiduga (EL) oleks olnud kasulik mõlemale osapoolele,” ütles Aas reedel BNS-ile. “Islandi Euroopa-püüdlused said hoo sisse siis, kui väikeriik oli sattunud sügavasse kriisi ja vajas välist toetust. Nüüd, kus kriis on möödumas, on ka kirg ühineda EL-iga jahtunud.”

Aas lisas, et uued kriisid ei ole maailmas kindlasti välistatud ja väikeriigid on nende suhtes eriti tundlikud.

Aasa sõnul tuleb aktsepteerida Islandi valitsuse otsust, mis on kujunenud demokraatlike valimiste tulemusel. “Ja usaldades Islandi välisministri sõnu, toimub lõimumine EL-iga ka ilma ametliku liikmelisuseta,” lausus Aas

Välisminister Gunnar Bragi Sveinsson kevadel antud valimislubadusele viidates peatas Island peatas määramata ajaks ühinemiskõnelused EL-iga. Tema sõnul saatis valitsus rakkerühmad ja läbirääkimismeeskonnad laiali ning ühtki tippkohtumist enam ei tule.

Otsuse taga on euroskeptiline paremtsentristlik koalitsioon, kes võitis aprillis parlamendivalimised programmiga, mis sisaldas liitumiskõneluste lõpetamise nõuet. Islandi avalik arvamus on EL-iga liitumise vastu, peamise takistusena nähakse kalapüügiõigusi.

Horvaatia liitumine Euroopa Liiduga innustab tervet Lääne-Balkanit

Täna, 1.juulil 2013 sai Horvaatiast 28. Euroopa Liidu liikmesriik. See on 1991. aastal iseseisvunud Horvaatia üle 20 aasta kestnud unistuste ja pingutuste väärikas tulemus. Euroopa Liit avas liitumiskõnelused Horvaatiaga juba 2005. aastal  ja läbirääkimised lõpetati 30. juunil 2011. Eesti parlament ratifitseeris Horvaatia liitumislepingu eelmise aasta septembris.

Horvaatias toimus referendum ELiga liitumise küsimuses jaanuaris 2012. Euroliiduga liitumist toetas 66% hääletanutest, osalusprotsent oli siiski suhteliselt madal – 44%. Horvaatidel on oma volinik Euroopa Komisjonis (Neven Mimica) ja 12 esindajat Euroopa Parlamendis. Järgmise aasta maikuu Euroopa Parlamendi valimiste järel langeb Horvaatia europarlamendi saadikute arv 11ni.

Horvaatias elab 4,4 miljonit elanikku ja üle 60% ekspordist on seotud Euroopa Liiduga. Euroopa Liidust pärineb ka 91% välisinvesteeringutest. Horvaatia üheks pärliks on 1400km Aadria mere rannikut, mis aitab meelitada riiki 12 miljonit turisti aastas. ELiga liitumine ja sealt lähtuvad abivahendid aitavad Horvaatial loodetavasti saada üle 2008. aastal alanud majandussurutisest.

Lääne-Balkan (endise Jugoslaavia alad) on keerulise ajaloo ja rahvastikukoosseisuga regioon Euroopas, kust pärinevad meie maailmajao kõige hilisemad vägivaldsed mälestused. Seetõttu on kogu Lääne-Balkani regiooni rahu ja stabiilsuse seisukohalt ühinemine Euroopa Liiduga ülioluline. Horvaatia edukad reformid ja euroopalike väärtuste kinnistumine on vaieldamatult heaks motivaatoriks ka teistele Lääne-Balkani riikidele. Värske otsusena kinnitas viimane Ülemkogu läbirääkimiste alustamise Serbiaga, mis on üheks võtmetähtsusega riigiks kogu piirkonnas.

Kuivõrd Island on liitumiskõnelused ELiga katkestanud, arengud Türgiga venivad ja Lääne-Balkani teistel riikidel on veel palju tööd teha, siis võib Euroopa Liidu laienemine selleks kümnendiks läbi olla. Euroopa Liidu rahumissioon ning majanduslik potentsiaal pole aga kindlasti veel ammendunud.

 

Kreeka üllatab jälle. Kas seekord positiivselt?

Euroopa majandus- ja heaolukriisi sümboliks kujunenud Kreeka on paljude jaoks olnud lootusetus seisus riik, mille lõplikku pankrotistumist peeti veel pool aastat tagasi pigem faktiks kui prognoosiks. Tõepoolest, kui võrrelda Kreeka riigieelarvet või makromajanduslikke näitajaid kasvõi Eestiga, on rõõmustamiseks vähe argumente. Ometi on Kreekas märke, mis annavad lootust, et kohaliku valitsuse ja Euroopa Liidu koostöös võib tunneli lõpus juba valguse süüdata.

Kreeka 2014. aastani kestva teise finantsabi programmi kogumaht on 164,5 miljardit eurot. Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) on Kreekale välja maksnud 2012. a oktoobri seisuga 73,9 miljardit. Arvestades, et Eesti osaleb EFSFi kohustuste garanteerimises 0,2748% ulatuses, siis Eesti arvestuslik osalus Kreeka finantsabis on 203,7 miljonit eurot.

Kreeka pöördus esmakordselt EL liikmesriikide ja IMFi poole abipalvega aprillis 2010. Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi ehk Troika ning Kreeka ametivõimude koostöös koostati abiprogramm.

Novembris 2012 jõudis Troika Kreeka laenuprogrammi esimese vahehindamisega lõpule. Selle tulemusena  lepiti Kreekaga kokku uuendatud vastastikuse mõistmise memorandum, sealhulgas  väljamakse eelsed tegevused. Troika hinnangul olid möödunud aasta novembri lõpus  täidetud kõik abi saamiseks tingimuslikult nõutud 72 eeltegevust.

Kreeka majanduse põhinäitajad

2011

2012*

2013*

2014*

2015*

2016*

SKP reaalkasv (vea)

-7,1

-6,0

-4,2

0,6

2,9

3,7

THI (vea)

3,1

1,1

-0,8

-0,4

0,6

1,1

Töötuse määr (%, 15-64 aastastest)

16,5

22,4

22,8

21,0

19,4

16,7

Jooksevkonto tasakaal (% SKPst)

-11,7

-8,3

-6,3

-5,2

-3,4

-2,1

Reaalpalga muutus töötaja kohta (vea)

-2,4

-8,7

-5,0

-0,4

-1,0

1,0

Valitsussektori tulud (% SKPst)

42,3

43,6

43,4

43,7

43,1

42,9

Valitsussektori kulud (% SKPst)

51,7

50,5

48,8

48,3

47,9

46,8

Üldtasakaal (%SKPst)

-9,4

-6,9

-5,4

-4,5

-3,4

-2,0

Primaarne eelarvepositsioon (% SKPst)

-2,3

-1,5

0,0

1,5

3,0

4,5

Valitsussektori võlg (% SKPst)

170,6

176,7

172,5

171,4

166,2

157,3

Allikad: Euroopa Komisjon, * prognoos

 

Kreeka on programmi raames läbi teinud märkimisväärse majandusliku ja fiskaalse kohandumise, jätkub ka eelarve konsolideerimine.

 Valitsemissektori eelarve defitsiiti on vähendatud kolme aastaga 15,6%lt 6.9%ni (2012 prognoos). Arvestades tõsist majanduslangust on Kreeka poolt tehtud fiskaalne jõupingutus olnud märkimisväärne (Kreeka majandus on kahenenud viis aastat järjest). Lisaks kärpe- ja tulumeetmetele on sellele kaasa aidanud kulutuste seire- ja eelarvekontrolli protseduurid, mis edaspidi veelgi täienevad.

Kohandumine on toimunud ka erasektoris. Kreeka Keskpanga prognoosi kohaselt saavutatakse erasektoris ajavahemikus 2012-2014 vähemalt15%-line nominaalne tööjõu ühiku kulude vähenemine.

Riigi tervishoiusektori kulutusi on 2012. a vähendatud ühe miljardi euro võrra (25%) ja kahe järgmise aasta jooksul on oodata edasist kulutuste vähendamist rohkem kui 800 miljoni euro ulatuses kasutades (pettustevastaseid jm) meetmeid, et vähendada üleliigsete retseptide väljakirjutamist ja retseptiravimite hindu. Kreekas on kasutusele võetud ravimiretseptide elektrooniline süsteem, mis on väidetavalt üks kõige kaasaegsemaid Euroopas. Uus süsteem võimaldab kokku hoida ligikaudu 30 miljonit eurot kuus.

2010. a. pensionisüsteemi reformi käigus vähendati pensioni asendusmäära, viidi sisse põhipension, suurendati kohustuslikku pensioniiga 65. eluaastani ja seoti pensioniiga väljateenitud aastate tasudega. Sellele järgneb täiendav pensionisüsteemi reform ja edasine pensioniea tõstmine 67. aastale alates 2013. a algusest. Pensionikindlustuse maksed seotakse rangelt sissemaksetega, et vältida tulevikus puudujääki pensionisüsteemis. Seda kõike on palju rohkem, kui enamik vananevaid Euroopa riike on suutnud ette võtta.

Finantssektor on hakkama saanud väga keerulises olukorras. Väga palju on laenuvõlgnikke, raskusi on võimendanud majanduslike ja poliitiliste riskidest ajendanud hoiuste väljavool. Abiprogrammi rahastamise toel on finantssektori maksevõime ja likviidsus suudetud säilitada.

Ellu viimisel on veel mitmed struktuursed muudatused. Laiahaardelise tulumaksureformi eesmärgiks on laiendada maksubaasi ja seeläbi jagada võrdsemalt maksukoormust.

 Maksureformi olulisemad elemendid on järgmised:

–          Füüsiliste isikute tulumaksu lihtsustamine vähendades kaheksat maksumäära vahemikku kolmele ja parandades maksude mahaarvamiste süsteemi

–          Kaotatakse valikulised maksude mahaarvamise võimalused

–          Lastega seotud maksusoodustused muudetakse vajadusepõhisteks

–          Struktureeritud ettevõtte tulumaksurežiim, kus ettevõtte tulumaksumääraks on 26% ja jaotatud dividende maksustatakse 10%ga

–          Kaotatakse ära erimaksurežiimid

Valitsus on võtnud kohustuse hoiduda tulevikus maksuamnestiatest, mida Kreekas on varem sageli tehtud ja mille tõttu murenenud maksumoraal ja suurenenud maksustamise vältimine. Lisaks jätkatakse erastamisprogrammiga, reformitakse maksuadministratsiooni ja riigi finantsjuhtimist.

Poliitikute ja ametnike tööpõld Ateenas on mõistagi väga pikk ja lai. Tööpuudus on jätkuvalt väga kõrge. Maailmapanga 2011. aasta „Ease of Doing Business“ edetabelis paikneb Kreeka 183 riigi hulgas alles 101. kohal (Eesti oli 18.) Alles siis, kui riigis luuakse soodsad tingimused ettevõtluseks, võib oodata ka investeeringuid, maksutulusid, töökohti ja jõukuse kasvu.

Kokkuvõttes on lootust arvata, et kreeklased tegutsevad õiges suunas. Poliitilisel eliidil peab jätkuma julgust, aga ka rahva mõistmist, et läbi viia vajalikud reformid. Kui publik väsib või ei mõista struktuursete muudatuste vajadust, pääsevad võimule populistlikud jõud ja siis ei päästa Kreeka tulevikku ka kõige vägevamad Olümpose jumalad.

Kõrge koht majandusvabaduste edetabelis on suur tunnustus

Eesti tõusis mõttekoja Heritage Foundation ja ajalehe Wall Street Journal koostatud maailma majandusvabaduse edetabelis mulluselt 16. kohalt kolmeteistkümnendaks. Eesti edusammud on tunnustus valitsuse liberaalsele majanduspoliitikale, mis tagab kiirema majanduskasvu ja inimeste suurema heaolu.

Vabama majandusega riigid loovad paremad tingimused ettevõtluseks, mis on peamine töö, jõukuse ja maksutulude allikas. Eesti kõrge koht edetabelis peaks paranema ka edaspidi, sest ka tänavu väheneb maksukoormus ja riigieelarve liigub tasakaalu suunas. Samuti töötab meie kasuks paindlik tööturg ja äritegevuseks soodne õigusruum. Parandamiskohti leidub aga mõistagi mitmes valdkonnas.

161 riigi võrdlustabelit juhivad Hongkong, Singapur ja Austraalia, neile järgnevad Uus-Meremaa, Šveits, Kanada, Tšiili, Mauritius, Taani ja USA. Eestist eespool on veel Iirimaa ja Bahrein.

Usun, et Eestist võiks saada Euroopa kõige vabama majandusega riik. Šveits, Taani ja Iirimaa ei ole püüdmatus kauguses ning meie eeliseks on kiirem väljumine majanduskriisist, mis võimaldab keskenduda majanduskeskkonna arendamisele, mitte minevikuvigade parandamisele. Esikohale tõusmine eeldab aga liberaalsete reformide ja karmi fiskaalpoliitika jätkamist.

Pingereas on näha, et suurem majandusvabadus tagab üldiselt ka suurema majanduskasvu ja jõukuse. Eesti riik on saavutanud unikaalse positsiooni maailmas, mida ei tohi populistlike muudatustega maha mängida. Meie idanaaber Venemaa on selles tabelis alles 139. ja Kreeka näiteks 117.kohal.

Aruanne on täies mahus kättesaadav ja töödeldav aadressil http://www.heritage.org/index/

Ka äsja Fraser Institute poolt avaldatud “Worldwide Index of Human Freedom” järgi kuulub Eesti maailma kõige vabamate riikide hulka (jagame üheksandat positsiooni Jaapaniga). Edastame seejuures kõiki oma naabreid ja enamikke Euroopa n-ö vanu demokraatiaid. Globaalset pingerida juhivad Uus-Meremaa, Holland ja Hong-Kong.

Fraser Institute analüüsi leiab siit http://www.fraserinstitute.org/research-news/news/display.aspx?id=19171

On põhjust uhke olla. Vabadus on liberaalide jaoks ülim eesmärk.

Majandusvabadus

Heaoluriigi nähtamatud ohud

Suur osa Euroopast vaevleb jätkuvalt majanduskriisis. Võlale ja riigisektori kasvule rajatud heaoluriigi senine mudel on kokku varisenud, olgugi et paljud rahvad ja valitsused keelduvad seda siiani tunnistamast. Tegemist on küll sotsialistliku riigimudeli läbikukkumisega, aga millised protsessid on selle tulemuseni nii nähtamatult viinud? Näiliselt oli ju kõik korras – demokraatia toimis, valitsused muutusid aina avatumaks, riigi pehme abikäsi tegi õnnelikuks üha suurema ringi inimesi.

Vastuste leidmiseks tasub teinekord pöörduda tagasi koolipinki. Tartu Ülikooli majandusteaduskond on välja andnud teose „Majanduspoliitika alused“, mille on koostanud Diana Eerma ja Ralph Michael Wrobel. Õpikus on peatükk ka heaoluriigi ohtudest, mis minu hinnangul annab päris täpselt edasi tänaste probleemide põhjused. Alljärgnev on mahakirjutus teose lehekülgedelt 40-43.  (Esile tõstetud tekstiosad on minu isiklikud rõhuasetused.)

 

Peatükk 2.1.2. Heaoluriigi ohud

Turumajanduse tingimustes, eriti globaalse finants- ja majanduskriisi korral arutletakse sageli, kas majanduslikke probleeme lahendada turumehhanismide või riigi sekkumise abil. Turulahend on enamasti parem. Teisalt aga leiab riigi sekkumine järjest rohkem kasutust. Miks? Jälgigem majandusteadlase Mancur Olsoni väiteid raamatus „Kollektiivse tegevuse loogika“.

Kui suure grupi kiige investeerib oma aega ja raha grupi huvide eest seismiseks, saab ta vastu vaid väikese osa kasust. Seetõttu ei saa tekkida suurt soovi seista grupi huvide eest. Mida väiksem on aga grupp,  seda suurem on indiviidi osa ühisest kasust. Seetõttu ei käitu suured grupid vastavuses grupi huvidega. Vähemused on aga võimelised ühiskonda muutma rohkem kui enamus. Vaadakem tarbijaid, kes on nõus monopolistile kõrgemat hinda maksma. Miks nad ei tegele lobitööga? Kui tarbija kulutab mõned päevad oma aega ja mõned eurod oma raha boikoti organiseerimiseks või lobitööks seadustesse muudatuste saavutamiseks, on tal tekkinud kulud. Mida aga ta oma kulutuste eest saab? Isik saab vaid väikese osa oma tegevuse tulemustest, sest peab saavutatut jagama kõigiga, kes tema gruppi kuuluvad. Edukas boikott või lobitöö toob kaasa parema hinna kõigi jaoks. Kuna kasulikkus jaotub kõigi vahel, saavad need, kes selle saavutamiseks midagi ei ole teinud, sama palju kui need, kes kulutasid. Nii ei olegi üksikisikul huvi grupi eesmärkide saavutamiseks tööd teha. Siit järeldubki, et suured grupid ei tegutse aktiivselt oma huvide kaitsel.

Tüüpiline kodanik on ühiskondlikes küsimustes ratsionaalselt ükskõikne. Intensiivne osavõtt ühiskonnaprobleemide lahendamisest on oluline vaid kitsale ringkonnale – poliitilistele ettevõtjatele ja näiteks ajakirjanikele, kellele selline tegevus pakub teenistust, võimu või prestiiži. Riigi kodanik aga leiab, et ei tema elu ega sissetulek sõltu otseselt ühiskonnaelu intensiivsest uurimisest. Piiratud teadlikkus ühiskondlikest küsimustest on omakorda vajalik, seletamaks lobitegevuse efektiivsust. Kui kodanikel oleks täielik informatsioon, ei oleks valitud rahvaesindajad lobitööga mõjutatavad. Nad teaksid, et saaksid karistatud nende hääletajate poolt, kelle huvisid on kahjustatud. Lobitöö pakub spetsiifilistele huvigruppidele kollektiivseid hüviseid ja selle efektiivusust on võimalik seletada kodanike ebatäiusliku informeeritusega.

Kokkuvõtteks: mida suurem on ühiskondlikust hüvisest kasusaajate arv, seda väiksemad on enamasti individuaalsed kasud, mida indiviid saaks grupi huvide eest seismisel. Seetõttu gruppide kasvades väheneb motiveeritus grupi huvide eest seismiseks. Suurte gruppide võime oma huvide eest seista on väiksem, võrreldes väiksemate gruppidega. Tulemusena on vähemused võimelised ühiskondlikes küsimustes efektiivsemalt kaasa rääkima kui enamus.

Ülaltoodud analüüsist lähtub, et demokraatiatel on kalduvus kasutada subsiidiume, siirdeid ja regulatsioone soosimaks erinevaid vähemusi ja huvigruppe valijaskonnas. Demokraatlik kord, kus on poliitiliste jõudude konkurents, reageerib erinevate valijagruppide nõudmistele. Sellised nõudmised aja jooksul suurenevad. Mida vanem ja sõdadest puutumata on demokraatia, seda kõrgem on reguleerituse, maksude, subsiidiumide ja siirete tase. Sellisel riigi suureneval sekkumisel on ka negatiivsed mõjud majanduskasvule. Reeglitega piiramata demokraatia puhul kasvab riigi sekkumise ulatus, hakates õõnestama efektiivsust, produktiivsust ja turumajanduse innovaatilisi võimalusi. Nii hävineb tekkinud heaoluriigi majanduslik baas. Samuti piiratakse regulatsioonide, interventsioonide, kõrgete maksude ja täieliku sotsiaalkindlustussüsteemiga üha rohkem kodanike vabadusi.

Kui poliitilist protsessi iseloomustab valijate „ratsionaalne ükskõiksus“ ning turumajandussüsteemi kõrge tootlikkus, ei ole vaba ühiskonna murenemine ja sellise protsessi negatiivsed küljed pikka aega selgelt tuntavad. Ainult kriisisituatsioon võib kaasa tuua poliitilise kannapöörde üksikute poliitiliste ettevõtjate initsiatiivil. Näiteks võib tuua Margaret Thatcheri Suurbritanniast ja Ronald Reagani Ameerika Ühendriikidest 1980. aastatel.

Säilitamaks vabadust, tootlikkust ja innovaatilisust pikas perspektiivis, peab demokraatia, mis toimib kapitalistlikus süsteemis, piirama enamusel baseeruvat otsustusprotsessi parlamendis. See on võimalik põhiseaduslike reeglitega, näiteks tasakaalustatud eelarve nõue, mis leiab kasutust Eestis. Teise näitena võib tuua keskpanga sõltumatuse reegli (nt Euroopa Keskpanga jaoks).

Lahendused võivad peituda ka väljaspool riigipiire – ülemaailmses glabaliseerumistendentsis. Majanduslike sidemete globaliseerumine toob endaga kaasa nii majandus- kui ka poliitiliste süsteemide kasvava rahvusvahelise konkurentsi. Halba majanduspoliitikat karistatakse üsnagi operatiivselt mobiilsete tootmistegurite, eelkõige kapitali väljarändega. Seda nimetatakse institutsiooniliseks süsteemikonkurentsiks (ing institutional competition, sks Systemwettbewerb). Kahekümne aasta eest põhjustas süsteemikonkurents sotsialismi lagunemise Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ja nende riikide ülemineku turumajandussüsteemidele.  See võib kaasa aidata ka Lääne- Euroopa heaoluühiskondade reformimisele.

 

Protektsionism ja konkurentsi tõrjumine ei aita Euroopat

Majandusraskustes vaevleva Euroopa lõunapoolsetes liikmesriikides koguvad tuure protektsionistlikud meeleolud. Endasse sulgumine, avatud konkurentsi piiramine ja koduturu näiline kaitsmine pole midagi muud kui populistlik kanapimedus, mis võib aidata küll võita valijate hääli, aga tegelikult õõnestab majanduse konkurentsivõimet. Ometi jõuavad teatud protektsionistlikud initsiatiivid ka Euroopa Liidu ametlikesse aruteludesse.

Sel nädalal arutas Riigikogu majanduskomisjon Brüsselist laekunud ettepanekut  Euroopa Liidu riigihangete turu piiramiseks kolmandatele riikidele. Olgu kohe öeldud, et Eesti ei toeta kolmandate riikide juurdepääsu Euroopa Liidu turule piirava määruse vastuvõtmist, kuna see süvendab suletust ja vähendab vaba konkurentsi. Määruse eesmärgid ei ole kooskõlas Eesti ja EL väliskaubanduspoliitika üldiste eesmärkidega, milleks on eelkõige turgude avamine, mitte nende sulgemine. Lisaks kahjustab sellise eesmärgiga määruse vastuvõtmine EL mainet ja võib edasistel läbirääkimistel kolmandate riikidega hoopis kahju tuua.

Määrusega kaasneksid hankijatele administratiivsed lisaülesanded, mis muudavad hankeprotseduurid aeglasemaks ja kohmakamaks. Lisaks lasub hankijatel määruse rakendumisel hulk teavitusülesandeid ja hanke korraldamisel peab arvestama võimaliku komisjoni hindamisprotseduuriga, mis venitab protsessi tavapärasest tunduvalt pikemaks. Määrusega kaasnev lisakoormus on ebaproportsionaalne võrreldes sellest tuleneva kasuga.

Kindlasti tuleb arvestada, et antud initsiatiiv muudaks Euroopa Liidu hanked kallimaks ja liikmesriikide eelarvete tasakaalus hoidmise keerulisemaks. Kuna mitmete riikide pakkujate osalemist EL hangetel piiratakse, kaasneb sellega hinnatõus. Kallimate hangetega ei kaasne automaatselt kvaliteetsemad teenused ja kaubad, kuid kallimad hanked tähendavad suuremaid väljaminekuid riigile, st maksumaksjatele. Arvestades paljude EL liikmesriikide raskusi eelarvetasakaaluga, tuleks riikide väljaminekute tase hoida võimalikult madalal.

EL riigihanketurg on kolmandate riikide jaoks kõige suuremal määral avatud riigihanketurg maailmas. Ainuüksi WTO riigihankelepingu osalisriikidest pärit pakkujatele on EL oma riigihanketuru avanud 352 miljardi euro väärtuses. Piiranguid puututav ettepanek hõlmab riigihankeid, mis ületavad viie miljonit euro maksumust. Eestis korraldatakse sellisel mahus hankeid ligikaudu 50 tükki aastas. Piirangute kehtestamine võib kahjustada ka Eesti enda ettevõtjaid, kes teevad rahvusvahelist koostööd kolmandatest riikidest pärit ettevõtetega.

Euroopa Liit vajab protektsionismi asemel hoopis rohkem liberaalseid lahendusi, avatust ja innovatsiooni, mis suurendaks ettevõtete ja riikide globaalselt konkurentsivõimet.  Protektsionism  läheb maksumaksjatele kalliks maksma, olgugi et kodumaiste tootjate toetamine on emotsionaalselt kindlasti meelepärane. Seepärast tuleb avalike teenuste ja kaupade ostmisel ikkagi lähtuda parimast hinnast ja kvaliteedist, mitte päritolumaast.

Eesti lööb kaasa Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemide rajamisel

Uue põlvkonna kõrgetasemelised satelliitnavigatsiooniteenused avavad märkimisväärseid võimalusi paljudes tegevusvaldkondades, luues arvukalt töökohti. Programmide Galileo ja EGNOS on üleeuroopaliste võrkudena loodud infrastruktuurid, mille kasutus ulatub liikmesriikide piiridest kaugemale. Lisaks aitavad nimetatud süsteemide kaudu osutatavad teenused eelkõige kaasa üleeuroopaliste võrkude arendamisele transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika infrastruktuuri valdkonnas.

Oma olemuselt on Galileo alternatiiv USA satelliitnavigatsioonisüsteemile GPS. Iseseisvat satelliitnavigatsioonisüsteemi Beidou on üles ehitamas muide ka Hiina. Võib öelda, et Galileo projekt suurendab seega Euroopa Liidu majanduslikku sõltumatust ja julgeolekut.

Euroopa Komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatises tehti ettepanek eraldada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestel ajavahemikus 2014–2020 Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide rahastamiseks seitse miljardit eurot. See on sama suur summa kui Eesti riigi eelarve.

Seda arvesse võttes töötab komisjon välja tegevuskava, et optimeerida süsteemi kaudu pakutavate teenuste kasutamist ja maksimeerida sotsiaal-majanduslikku kasu. Tegevuskavaga nähakse eelkõige ette rahastada uurimus- ja arenguprojekte ning parandada väike ja keskmise suurusega ettevõtete juurdepääsu rahastamisele. MKMi andmetel on seni Galileo ettevalmistamise faasis Euroopa Kosmoseagentuuriga koostöökogemus juba 12 Eesti ettevõttel.

Majanduskomisjon arutas Eesti seisukohti antud küsimuses 12.märtsil.

 

Ebaõnnestumise päeva tuleks tähistada ka Eestis

Soome kogemust järgides tuleks ka Eesti ühiskonnas propageerida suhtumist, et ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp, vaid õppetund, mis võimaldab targemana uuesti alustada. Seetõttu võiks sarnaselt Soomega meilgi tähistada ebaõnnestumise päeva.

Eesti vajab inimesi, kes tahavad muuta maailma ja kes üritavad edasi hoolimata varasematest läbikukkumistest. Ebaõnnestumine on loomulik osa õppimise ja arenemise protsessist. Igast kogemusest saab õppida ja õpitust järeldusi tehes edaspidi edukam olla. Seetõttu tuleb muuta ühiskondlikku suhtumist ja julgustada inimeste ettevõtlikkust, aktiivsust ning riskivalmidust. Vähem peaks kritiseerima neid, kes mõnes heas ettevõtmises on nurjunud. Ebaõnnestumise aktsepteerimine ja kogemuslik väärtustamine on pika-ajalise edu saavutamise oluline eeldus.

Riskimine ja mugavustsoonist väljaspool tegutsemine sünnitab uusi projekte ja firmasid, kus luuakse töökohti ja arendatakse majandust. Ebaõnnestumise päeval saaks pidada seminare ja kohtumisi, kus ühiskonnas tuntud ja edu saavutanud arvamusliidrid räägivad oma senistest ebaõnnestumistest, edumudelitest ja õppekogemustest. Eestis on palju väga tublisid inimesi, kes on tippu jõudnud vaatamata raskustele ja põrumistele. Nende hulgas on nii ärimehi, poliitikuid, sportlasi kui kultuuritegelasi.

Eestis võiks tähistada ebaõnnestumise päeva Soomega samal ajal ehk 13.oktoobril. Ebaõnnestumise päeva võiks korralda EAS või Arengufond, sest ürituse peamine eesmärk on inimeste ettevõtlikkuse suurendamine. Tegemist poleks kindlasti riikliku pühaga, vaid lihtsalt päevaga, mis on pühendatud õppimisele ja innustamisele.

Vaata ka Soome ebaõnnestumise päeva veebilehte: http://epaonnistumisenpaiva.fi/