Riigile kuuluvate ettevõtete osaluste müük elavdaks majandust

Eesti riik on oma arengus jõudnud tasemele, kus riigile kuuluvate ettevõtete osaluste müümine peab olema hästi läbi mõeldud. Meil pole põhjust kiirustades vigu teha. Targalt läbiviidud erakapitali kaasamine mõjutaks siiski positiivselt kiratsevat kapitaliturgu ja elavdaks majandust. Pelgalt ühekordse eelarvetulu saamiseks pole osaluste müümine mõistlik.

Loomulikud monopolid peavad jääma riigi kontrolli alla, see on otstarbekam kui eramonopolide sünnitamine. Pigem tasub otsida võimalusi, kuidas monopoolsed sektorid konkurentsile avada. Kohati saab seda teha funktsioonide eraldamisega (näiteks raudtee taristu ja vedude eraldamine), kohati tuleb monopolide tegevusvaldkondi lihtsalt koomale tõmmata.

Tugevalt kapitaliseeritud, kindlustatud turuosa ja rahavoogudega monopolidel on loomupärane tõmme oma tegevusraadiuse laiendamiseks ka väljaspool põhitegevusala. See võib viia konkurentsi kahjustamiseni turgudel, kust riik ja monopolid peaks eemale hoidma. Samuti ähvardab loomulikke monopole oht üleinvesteerida. Monopolidest eraldatud osad tuleb saneerida, leida konkurentsivõimeline ärimudel ja seejärel leida õige hetk erastamiseks.

Eesti Raudteest eraldatud EVR Cargo on lähitulevikus ilmselt valmis omanikku vahetama.
Piiratud ressursse kontrollivate Tallinna Sadama või Eesti Raudtee puhul saab kaaluda vähemusosaluse, näiteks kolmandiku aktsiate avalikuks pakkumiseks. Siinkohal tuleb mängu riigi soov ühtlase rahavoo järgi, mis iga-aastaste dividendidena on eelarvetuludena isegi väärtuslikumad kui ühekordne laekumine osaluse müügist.

Omaette kategooria on taristuettevõtted, mille edukust ei mõõdeta rahalises väärtuses. Parima näitena AS Tallinna Lennujaam, mille strateegiline eesmärk on regionaalsete ja rahvusvaheliste lennuvõimaluste arendamine. Ettevõtte on küll kasumlik, aga edukust hinnatakse eurode asemel reisijate arvuga. Sisuliselt täidetakse avalikke funktsioone eraõiguslikus vormis.

Riigile kuulub ettevõtteid, mis omavad julgeoleku aspektist olulist tähendust (nt elektri põhivõrk Elering). Neid äriühinguid peab omama riik, nende teenuste hinnakujundus peab olema kulupõhine ja konkurentsiameti kontrolli all. Küll aga tasub kaaluda, kas selliste ettevõtete võlakirju ei tasuks pakkuda esmajärjekorras koduturule.

Kapitaliturgudele on kahtlemata kõige atraktiivsem Eesti Energia. Paraku on paar varasemat ebaõnnestunud erastamiskatset teinud poliitilised ringkonnad ettevaatlikuks. Läbipaistmatuid ja kiirustades ette valmistatud erastamiskatseid ei soovita enam korrata. Aga alati on leidunud jõude, kes oleks ülikasumite ootuses ja erastamise läbisurumiseks valmis ka valitsusi kukutama.

Vaieldamatult on Eesti Energial energiajulgeoleku seisukohalt oluline roll. 70 aastat suletuna olnud elektrituru avamine, konkurentsi tekkimine ja uute ühenduste väljaehitamine naaberriikidega võtab veel aega. Kuniks Eesti Energia on turgu valitsev ettevõtte, ei ole tema enamusosaluse erastamine praktiline.

Omaette valdkond on Eesti Energia õlitööstus, kuhu suunatakse tohutud investeeringud ja mille ärilist riskantsust peaks kompenseerima elektritootmisest oluliselt kõrgem kasumlikkus.

Õlitööstusel Eestis ja välisriikides puudub julgeolekurisk, mistõttu võiks kaaluda selle arendamiseks vajaliku kapitali kaasamist eraturgudelt. Seni on õlitööstust arendatud Eesti Energia kontsernisiseselt, mis on võimaldanud kasutada odavamat laenuraha. Tõsi, ka riik on suurendanud Eesti Energia omakapitali märkimisväärsete summadega riigieelarvest.

Majandusministeeriumi haldusalas on ettevõtteid, milliste puhul võib kaaluda üsna riskivabalt ka täielikku või enamusosaluse erastamist. Eesti Post, Teede Tehnokeskus, Levira, Eesti Teed, Elektriraudtee – kõik nad tegutsevad turgudel, kus toimib konkurents ja kus avalikud huvid saab tagada seaduste ja riigihangetega.

Samamoodi ei pea ma vajalikuks riiklikku hasartmängukorraldust Eesti Loto näol, nagu meil pole ka riiklikke kasiinosid. Eelarvetulud koguneksid maksude ja litsentsitasudena, sõltuvusriske tuleb minimeerida läbi üldise turukorralduse ja seadusandluse.

Riigile kuuluva kinnisvara haldamiseks loodud Riigi Kinnisvara AS korraldab oma tööd nii, et tulevikus oleks võimalik omandivormi muutus piiratud ulatuses. Kindlasti tuleb välja jätta sümbolväärtuse ja julgeolekuga seotud kinnisvara, aga pole ühtegi tõsist argumenti, miks ametiasutuste bürooruumide omanikeringis ei võiks tulevikus leida ka Eesti pensioni- või investeerimisfonde.

*Antud kommentaar ilmus originaalis ajalehes Postimees 19.03.2013.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *