Pahempoolsuse lämmatav embus

Suured sündmused nõuavad mitme sobiva asjaolu kokku langemist. Sul peab olema tugev liider, selgelt eristuv idee, kriitiline mass poolehoidjaid ja täpne ajastus. Kohati tundub, et vasak(populistlike)jõudude võimupöördeks Eestis on vähemalt osad tingimused täidetud.

Liidritest. Savisaar on lõplikult kosunud idaraha skandaalist, taastanud Keskerakonna sisemise ühtsuse ning naudib sotside pingutustele vaatamata venekeelse valijaskonna suveräänse liidri rolli. Ja kuigi SDE esimees Mikserit erutavad tänaseni rohkem sündmused Lähis-Idas kui kodumaal, on ta jätkuvalt meediasoosik ja avalikkuses aktiivselt sõnavõtvate vasakintellektuaalide favoriit. Mikserile on jäetud ka võimalus varjuda poriloopimise kõrghooajal lumehangede taha, üksikud porilärtsakad on teda tabanud ainult selja tagant (Ossinovski, Lauristin). Võib tõdeda, et vasakjõudude liidrid apelleerivad täiesti erinevatele valijaskondadele ja õnnelikuks saavad nii ema kui tütar.

Ideedest. Uusi silmatorkavaid mõtteid pole tegelikult kuulda olnud ei Keskerakonna ega sotside leerist. Räägitakse jätkuvalt astmelisest tulumaksust ja uutest maksuliikidest, paksemast riigiaparaadist,  sotsiaaltoetuste mitmekordistamisest, isegi sotsiaalelektrist, laenukoormuse kasvatamisest, vene keele suuremast kaitsest jne. Need kõik on vanad mõtted, aga järjepidevus on ühe tugeva poliitiku tähtsamaid omadusi. Keskerakond korraldab oma propagandasõnumite edastamiseks Riigikogu ööistungeid, šampanjasotsid eelistavad mugavamaid ja varjatumaid kommunikatsioonivahendeid.

Ajastus ja poolehoidjad. See on vaieldamatult võimutaotlejate kõige tugevam trump. Suur hulk inimesi ei pidanud riigipiruka ümberjagamist aastaid oluliseks, sest 10-protsendilise majanduskasvu tingimustes oli elu niigi ilus – palgad kasvasid ja tööd oli piisavalt. Isegi majandussurutis kannatati kenasti ära, sest kusagil hingesügavuses peitus lootus uue majandusbuumi järele, mis parandab kõik haavad. Aga maailm on muutunud. Paljudele tundub vastuvõetamatu, et Eesti riik on sisenenud uude reaalsusse, kus palgatõus baseerub unistuste asemel tootlikkusel, kus rikkust loob eksportiv tootmine, mitte pangalaen või kinnisvara üleshindamine bilansis. Paariprotsendiline majanduskasv ja riigieelarves mõõdukalt kasvavad hüved muudavad ihaluse rikkuse ümberjagamise järgi üha suuremaks. Kui pirukas enam pärmitaignana ei kerki, muutub sinu isikliku koogiviilu osakaal üha olulisemaks. Eks tegelikult poliitika olegi piiratud ressursside ümber jaotamise kunst.

Minu jaoks on pahempoolsuse pealtung kahtlemata hirmutav. Ma ei arva, et rikkuse ümber jaotamine reaalset jõukust juurde loob või Eesti riigi konkurentsivõimet kasvatab. Ma ei arva, et raskem maksu- ja laenukoormus aitaks meie inimestel kiiremini elus edasi liikuda. Veel vähem olen ma arvamusel, et liberaalne ja parempoolne poliitika oleks ennast ammendanud ja Eesti peakski nüüd läbi tegema ühe sotsialistliku eksperimendi. Uus valitsus, uued näod ja uued intriigid võivad tunduda ju põnevad, aga Eesti riigi tulevik on sellisteks mängudeks liiga tähtis. Uuteks ideoloogilisteks suurlahinguteks peab aga tänane koalitsioon saama tagasi oma sisemise jõu ja sihikindluse. Ainult tugevana on võimalik ära hoida pahempoolsuse lämmatav embus.

One thought on “Pahempoolsuse lämmatav embus

  1. Ajage siis ometi see Rosimannus partei eesotsast ära. Ta viib teid kõiki mõnuga põhja.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *