Heaoluriigi nähtamatud ohud

Suur osa Euroopast vaevleb jätkuvalt majanduskriisis. Võlale ja riigisektori kasvule rajatud heaoluriigi senine mudel on kokku varisenud, olgugi et paljud rahvad ja valitsused keelduvad seda siiani tunnistamast. Tegemist on küll sotsialistliku riigimudeli läbikukkumisega, aga millised protsessid on selle tulemuseni nii nähtamatult viinud? Näiliselt oli ju kõik korras – demokraatia toimis, valitsused muutusid aina avatumaks, riigi pehme abikäsi tegi õnnelikuks üha suurema ringi inimesi.

Vastuste leidmiseks tasub teinekord pöörduda tagasi koolipinki. Tartu Ülikooli majandusteaduskond on välja andnud teose „Majanduspoliitika alused“, mille on koostanud Diana Eerma ja Ralph Michael Wrobel. Õpikus on peatükk ka heaoluriigi ohtudest, mis minu hinnangul annab päris täpselt edasi tänaste probleemide põhjused. Alljärgnev on mahakirjutus teose lehekülgedelt 40-43.  (Esile tõstetud tekstiosad on minu isiklikud rõhuasetused.)

 

Peatükk 2.1.2. Heaoluriigi ohud

Turumajanduse tingimustes, eriti globaalse finants- ja majanduskriisi korral arutletakse sageli, kas majanduslikke probleeme lahendada turumehhanismide või riigi sekkumise abil. Turulahend on enamasti parem. Teisalt aga leiab riigi sekkumine järjest rohkem kasutust. Miks? Jälgigem majandusteadlase Mancur Olsoni väiteid raamatus „Kollektiivse tegevuse loogika“.

Kui suure grupi kiige investeerib oma aega ja raha grupi huvide eest seismiseks, saab ta vastu vaid väikese osa kasust. Seetõttu ei saa tekkida suurt soovi seista grupi huvide eest. Mida väiksem on aga grupp,  seda suurem on indiviidi osa ühisest kasust. Seetõttu ei käitu suured grupid vastavuses grupi huvidega. Vähemused on aga võimelised ühiskonda muutma rohkem kui enamus. Vaadakem tarbijaid, kes on nõus monopolistile kõrgemat hinda maksma. Miks nad ei tegele lobitööga? Kui tarbija kulutab mõned päevad oma aega ja mõned eurod oma raha boikoti organiseerimiseks või lobitööks seadustesse muudatuste saavutamiseks, on tal tekkinud kulud. Mida aga ta oma kulutuste eest saab? Isik saab vaid väikese osa oma tegevuse tulemustest, sest peab saavutatut jagama kõigiga, kes tema gruppi kuuluvad. Edukas boikott või lobitöö toob kaasa parema hinna kõigi jaoks. Kuna kasulikkus jaotub kõigi vahel, saavad need, kes selle saavutamiseks midagi ei ole teinud, sama palju kui need, kes kulutasid. Nii ei olegi üksikisikul huvi grupi eesmärkide saavutamiseks tööd teha. Siit järeldubki, et suured grupid ei tegutse aktiivselt oma huvide kaitsel.

Tüüpiline kodanik on ühiskondlikes küsimustes ratsionaalselt ükskõikne. Intensiivne osavõtt ühiskonnaprobleemide lahendamisest on oluline vaid kitsale ringkonnale – poliitilistele ettevõtjatele ja näiteks ajakirjanikele, kellele selline tegevus pakub teenistust, võimu või prestiiži. Riigi kodanik aga leiab, et ei tema elu ega sissetulek sõltu otseselt ühiskonnaelu intensiivsest uurimisest. Piiratud teadlikkus ühiskondlikest küsimustest on omakorda vajalik, seletamaks lobitegevuse efektiivsust. Kui kodanikel oleks täielik informatsioon, ei oleks valitud rahvaesindajad lobitööga mõjutatavad. Nad teaksid, et saaksid karistatud nende hääletajate poolt, kelle huvisid on kahjustatud. Lobitöö pakub spetsiifilistele huvigruppidele kollektiivseid hüviseid ja selle efektiivusust on võimalik seletada kodanike ebatäiusliku informeeritusega.

Kokkuvõtteks: mida suurem on ühiskondlikust hüvisest kasusaajate arv, seda väiksemad on enamasti individuaalsed kasud, mida indiviid saaks grupi huvide eest seismisel. Seetõttu gruppide kasvades väheneb motiveeritus grupi huvide eest seismiseks. Suurte gruppide võime oma huvide eest seista on väiksem, võrreldes väiksemate gruppidega. Tulemusena on vähemused võimelised ühiskondlikes küsimustes efektiivsemalt kaasa rääkima kui enamus.

Ülaltoodud analüüsist lähtub, et demokraatiatel on kalduvus kasutada subsiidiume, siirdeid ja regulatsioone soosimaks erinevaid vähemusi ja huvigruppe valijaskonnas. Demokraatlik kord, kus on poliitiliste jõudude konkurents, reageerib erinevate valijagruppide nõudmistele. Sellised nõudmised aja jooksul suurenevad. Mida vanem ja sõdadest puutumata on demokraatia, seda kõrgem on reguleerituse, maksude, subsiidiumide ja siirete tase. Sellisel riigi suureneval sekkumisel on ka negatiivsed mõjud majanduskasvule. Reeglitega piiramata demokraatia puhul kasvab riigi sekkumise ulatus, hakates õõnestama efektiivsust, produktiivsust ja turumajanduse innovaatilisi võimalusi. Nii hävineb tekkinud heaoluriigi majanduslik baas. Samuti piiratakse regulatsioonide, interventsioonide, kõrgete maksude ja täieliku sotsiaalkindlustussüsteemiga üha rohkem kodanike vabadusi.

Kui poliitilist protsessi iseloomustab valijate „ratsionaalne ükskõiksus“ ning turumajandussüsteemi kõrge tootlikkus, ei ole vaba ühiskonna murenemine ja sellise protsessi negatiivsed küljed pikka aega selgelt tuntavad. Ainult kriisisituatsioon võib kaasa tuua poliitilise kannapöörde üksikute poliitiliste ettevõtjate initsiatiivil. Näiteks võib tuua Margaret Thatcheri Suurbritanniast ja Ronald Reagani Ameerika Ühendriikidest 1980. aastatel.

Säilitamaks vabadust, tootlikkust ja innovaatilisust pikas perspektiivis, peab demokraatia, mis toimib kapitalistlikus süsteemis, piirama enamusel baseeruvat otsustusprotsessi parlamendis. See on võimalik põhiseaduslike reeglitega, näiteks tasakaalustatud eelarve nõue, mis leiab kasutust Eestis. Teise näitena võib tuua keskpanga sõltumatuse reegli (nt Euroopa Keskpanga jaoks).

Lahendused võivad peituda ka väljaspool riigipiire – ülemaailmses glabaliseerumistendentsis. Majanduslike sidemete globaliseerumine toob endaga kaasa nii majandus- kui ka poliitiliste süsteemide kasvava rahvusvahelise konkurentsi. Halba majanduspoliitikat karistatakse üsnagi operatiivselt mobiilsete tootmistegurite, eelkõige kapitali väljarändega. Seda nimetatakse institutsiooniliseks süsteemikonkurentsiks (ing institutional competition, sks Systemwettbewerb). Kahekümne aasta eest põhjustas süsteemikonkurents sotsialismi lagunemise Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ja nende riikide ülemineku turumajandussüsteemidele.  See võib kaasa aidata ka Lääne- Euroopa heaoluühiskondade reformimisele.

 

One thought on “Heaoluriigi nähtamatud ohud

  1. Kirjutate, et “võlale ja riigisektori kasvule rajatud heaoluriigi senine mudel on kokku varisenud, olgugi et paljud rahvad ja valitsused keelduvad seda siiani tunnistamast”.
    Minu arusaamise järgi raha on oma olemuselt võlg/krediit (täpsemalt maksukrediit). Selle järgi tuleks välja, et rahale “rajatud heaoluriigi senine mudel on kokku varisenud…” Tõenäoliselt Te ei näe raha olemusena võlga, vaid üldist ekvivalenti – kaupade kaupa, mis mõõdab kõikide teiste kaupade väärtust. Kõige müüdavamaks kaupade kaubaks peetakse ((neo)klassikaliste ökonomistide poolt) kulda (ja hõbedat). Järelikult lähtute vahetus-kesksest majandusest, mille aluseks on Adam Smith’i nn vahetuskalduvus. Et justkui iga inimese tähtsaim loomu-omadus oleks (materiaalselt) rikkaks saamine vahetuse kaudu.
    Arvan, et selline mõtteviis on suur eksitus. Kuigi inimese ratsionaalsust (saamahimu, ahnust) ei tohi alahinnata, ei ole see inimomadus kaugeltki tähtsaim. Tõenäoliselt on inimese saamahimust tähtsam usaldus ja üksmeel inimeste vahel.
    Mida rohkem me rõhutame, toetame ja stimuleerime inimeste saamahimu, seda rohkem me vähendame usaldust inimeste vahel. Seda rohkem me vähendame kõike, mille ühisnimetaja on ühis. Ehk lagundame ühiskonda. Või ei ole ühiskonda Teie arvates olemas (nii nagu M.Thatcher’il)?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *