Euroopa vaeguste ravi algab õigest diagnoosist

Majandusajakiri The Economist ennustab eurotsoonile 2012. aastaks -0,3% majanduslangust. Kreeka võlakoormus võib järgmise aasta lõpuks moodustada 180% SKPst. Itaalia võlakirjaintressid on rekordkõrgustes ja rahaturgudel valitseb paanika. Euroopa riigipeade poliitiline kapital on ammendumas, aga olukord ei paista veel parenevat. Leidub värvikaid kirjamehi, kes süüdistavad kõikides Euroopa hädades turumajandust ning kuulutavad kapitalismi hukku. Kõige tõsisemad probleemid painavad hetkel Lõuna-Euroopat. Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

Kõige rohkem on kõneainet pälvinud võlakriisis siplevate riikide äärmiselt lõtv eelarvepoliitika. Isegi majandusliku õitsengu aegadel elati võlgu. Tasub meenutada, et sarnaseid nõudmisi kostis ka Eestis – soov kõik ühe korraga valmis ehitada tulevaste laekumiste arvelt. Ka praegu leitakse, et kui mingi objekt on poliitiline prioriteet, siis pole raha allikas ja finantseerimismudel oluline. Tegelikult peaks olema vastupidi – kui miski on prioriteet, siis tuleb selle rahastamine tagada riigieelarvest enne teisi, vähemolulisi projekte. Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

Range eelarvepoliitika teine pool on paindlikum eelarve struktuur ja võimalus kiireteks kärbeteks. Heaoluriikide eelarved kipuvad olema seadustega nii ette reguleeritud, et olude muutumisel on valitsuste käed soetud. Eesti riigieelarvestki läheb kolm neljandikku automaatselt seadustes ette nähtud kuludeks. Tulude ära sidumine kindlate kuludega (nt aktsiisilaekumiste puhul) ei pruugi aga kriitilistel aegadel olla kõige mõistlikum eelarve kasutamise viis. Veel ohtlikum on aga riigikogu kõnetoolist lendu lastud sotsiaaldemokraatide mantra, mille kohaselt „sotside soov on raha kulutada, valitsuse asi on see raha leida“. Tundub, et mitte kõik poliitilised jõud pole teinud võlakriisist vajalikke järeldusi.

Ametühingute roll Vana Maailma tööturul on kasvanud liiga suureks. Paljudes Lõuna-Euroopa riikides on ametühingud muutunud progressi, avatuse ja paindlikkuse vastasteks. Ettevõtete ja riikide pankrotistumine tundub kohati olevat nendele väiksem mure, kui ühinguliikmete luksuslikest hüvedest loobumine. Ametühingute rakendamine vasakpoolsete poliitjõudude ette otsa on viinud destruktiivsete streikide ja jätkusuutmatu poliitika jätkumiseni. 14 kuupalka aastas, lisatasu arvuti kasutamise eest ja 50 aastaselt pensionile suundumine on kreekaliku ummiktee värvikamad näited. Tsunfti kitsaste huvide ja suletuse kaitsmine ning tööturu jäikus vähendab eurooplaste konkurentsivõimet tervikuna, sest tegelikult ei võistle me niivõrd omavahel kuivõrd ellujäämises nimel globaalses toiduahelas.

Lõuna-Euroopa majandused on tihti ülereguleerituse ja liigse bürokraatia ohvrid. Maksukeskkonna läbipaistvus ja äritegemise lihtsus on oluline argument uute investeeringute riiki meelitamisel. Ärikeskkonna atraktiivsuse edetabeli ladvikust aga ühtegi Lõuna-Euroopa riiki ei leia. Maailmapanga 2011. aasta „Ease of Doing Business“ edetabelis paikneb Kreeka 183 riigi hulgas alles 101. kohalt. Eesti on samas edetabelis kõrgel 18. kohal, kuid arenguruumi on meilgi.

Äri alustamise alamkategooria 149. koht peaks kreeklased tõsiselt tegutsema panema tööpuudusega võitlemisel.  Alates ehituslubade saamisest lõpetades kinnisvara registreerimise kiiruse ja investorite kaitsega on ruumi kasvuks, mille viljad annavad kiireid tulemusi uue majanduskasvu näol. Loomata jäänud ettevõtted kajastuvad püsivalt kõrges tööpuuduses ja kesistes maksulaekumistes aga veel pikka aega.

Võlakriisi riikidel on ajalooliselt olnud kombeks aktiivne sekkumine majandusse läbi maksuerandite ja dotatsioonide. Tegemist on liigse reguleerituse ja riigikeskse mõtlemise järjekordse rudimendiga, mis sünnib huvirühmade lobby tugevusest ja poliitikute nõrkusest toetuse nimel „meelehead teha“. Tulemuseks pole pelgalt tohutu koormus riigi rahakotile, vaid ka antud sektori nõrgestamine pikas perspektiivis. Vaba konkurents ja võrdsed tingimused on parim surve arenguks. Maksuerandite ja dotatsioonidega lülitatakse osa ettevõtlusest elutervest võistlusest välja. Resultaadiks on ebaefektiivsus, vähene innovatsioon ja konkurentsivõime kadumine, mille kulud määritakse ühtlase kihina maksumaksjate turjale.

Keerulise maksusüsteemi haldamine vajab omakorda kulukat ametnikearmeed ja õõnestab maksudistsipliini käsikäes korruptsiooniriski kasvuga. Iga erandi või toetuse kehtestamine sünnitab nõudmisi järgmiste järele, mis lumepallina kosudes kiirelt kogu maksukeskkonna lömastab. Riigipoolse liigse sekkumise osaks peab lugema ka riigile kuuluvaid panku ja ettevõtteid, millel pole mingit seost rahvusliku julgeoleku või piiratud ressursside haldamisega.

Teaduslikud uuringud tõestavad kõrgete maksumäärade ja süsteemi keerukuse negatiivset mõju maksukuulekusele. Euroopa Liidu siseturu huvides oleks kindlasti senisest palju selgem erandite ja maksusoodustuste (vähendamise) ühine poliitika, et vältida turumoonutusi ja ebaausat konkurentsi. Võlakriis on ilmekalt tõestanud, et dotatsioonide laiendamine pole jätkusuutlik lahendus. Majandustegevuse maksustamise loogika peab baseeruma  teadmisel, et toote eest maksab õiget hinda tarbija, mitte anonüümne maksumaksja. Ka riiklikud stiimulpaketid pakkusid surutise ajal ainult ajutist leevendust ega kõrvaldanud struktuurseid probleeme.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Euroopas lõõmavas majandussurutises on süüdi sotsialismi ja populismi segunemisel tekkinud Molotovi kokteil. See ei ole kapitalismi või turumajanduse kriis. Kindlasti mitte. See on liigse riikliku sekkumise, lodeva eelarvepoliitika ja vastutustundetu poliitilise juhtimise kriis. Võlguvõetud heaolu on tulevaste põlvede suhtes amoraalne ja majanduslikult kallis. Darvinistlikku tarkust meenutades tuleb mugavaks jäänud Euroopale soovitada – kohane ja arene või sind süüakse lihtsalt suuremate ja kiiremate poolt ära.

One thought on “Euroopa vaeguste ravi algab õigest diagnoosist

  1. Arto, kas oled kindel, et oled õige diagnoosi pannud? Põhimõtteliselt on õige lähenemine: enne kui ravima hakata tuleb panna õige diagnoos. Paraku eurokriisi puhul on suuresti ravi ebaedukus tingitud valest diagnoosist. Ka käesolev postitus sisaldab vale diagnoosi ning seetõttu ka pakutav ravi võib olla mitteadekvaatne.

    Diagnoos: “Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.”

    1. Võlakriis sai alguse turult. Kuna euroala riigid on oma kulutuste täiendaval finantseerimisel sunnitud pöörduma turu poole, siis turg teatas ühel päeval, et ei usalda enam teatud riikide võlakirju ehk nende riikide võimekust laenu tagasi maksta. Sellega oligi võlakriis käivitatud. Kas saab siin süüdlast just nimetada aga on kindel, et kriisi käivitas turu hinnang ning kriis poleks käivitunud, kui euro süsteem oleks teistsugune ning euroala riikidel oleks olnud teistsugune defitsiidi rahastamise mehhanism (nagu näiteks USA, UK, Jaapan, Rootsi jne.)
    2. Ma saan aru Arto loogikast, et turg andis lihtsalt signaali aga põhjus oli konkreetse riigi fiskaalpoliitiline käitumine. Ehk siis tagasi tulles eelmise punkti juurde, et võlakriis käivitus, kui turg ei uskunud enam riigi võimekust oma laene teenindada. Laenu teenindamise võimetus tuleneb aga otseselt euro toimimise mehhanismist. Probleemiks see, et riigid ei oma kontrolli enda poolt emiteeritud valuuta osas ning satuvad seetõttu probleemidesse. Kui euroala riikidel oleks võimalus saada alati abi viimaselt laenajalt – oma keskpangalt, siis sellist hirmu turul ei tekiks ega saakski tekkida ja võlakriisi polekski olemas.

    Seega, võlakriisis on süüdi tegelikult jäik ja erinevate majandustega riikidele sobimatu valuutasüsteem. Raviks tuleb parandada seda süsteemi.

    Edasi majandussurutise juurde. Peaks ehk alustama definitsioonist, mis on majandussurutis. Ilmselt peetakse silmas seda, et majanduskasv on oluliselt pidurdunud või siis langemas. Ehk siis võrreldes eelneva perioodiga müüakse vähem kaupu ja teenuseid. Mis takistab siis suuremat kaupade ostu ja müüki? Artikli kohaselt on selleks: vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

    1. Vastutustundetu eelarvepoliitika. Ilmselt on siinjuures peetud silmas valitsuste defitsiitset kulutamist. Vastutustundlik eelarvepoliitika peaks siis tähendama protsüklilist eelarvepoliitikat ehk oludes, kui väliskeskkond muutub ja majandusaktiivsus väheneb peaks ka valitsus oma kulutusi koomale tõmbama ning kulutusi kärpima. See aga suurendab majandussurutist!

    2. Jäik tööturg. See on suhteliselt erinevalt tõlgendatav, kuid ilmselt peetud silmas seda, et ettevõtjal on võimalikult lihtne vabaneda üleliigsest tööjõust ning muuta vastavalt oludele tööjõu hinda. Siinjuures on väga paindliku tööjõu mõju jällegi protsükliline ehk kui väliskeskkond hakkab halvenema, tõmmatakse ka tööjõu osas kokku: väheneb palk, kasvab tööpuudus ehk need on asjaolud, mis võimendavad majanduslangust.

    3. Liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine. Mida see küll peaks tähendama? Liigne riiklik sekkumine kaupade ja teenuste turule saab olla pärssiv siis, kui regulatsioon vähendab turu mahtu. Valdavalt on siiski riiklik sekkumine mõeldud selleks, et vähendada turutõrkeid ning tagada õiglast konkurentsi. Isegi kui nõustuda sellega, et kriisi ajal ettevõtluse toetamine on pikas perspektiivis ettevõtlusele kahjulik, siis lühiajaliselt ei ole see küll majandussurutise põhjus vaid leevendab hoopis majandussurutise tagajärgi.

    Kokkuvõttes pole olukord küll nii lihtne, et leiame süüdlasena üles sotsialismi ja arvame, et sellega, kui vaenlane on leitud on majandussurutisest ka jagu saadud. Kardan, et kriisist välja tulekuks saavad olema kohased paljud nendest meetmetest mida mõni peab kriisi põhjuseks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *