Euroopa Liidu positiivne mõju Eestile

10 aastat Euroopa Liidus. Foto: Erik Peinar

10 aastat Euroopa Liidus. Foto: Erik Peinar

Euroopa päeval, 9.mail toimus Riigikogus konverents „Eesti 10 aastat Euroopa Liidus“. Minul oli au esineda ettekandega “Kuidas on Euroopa Liitu kuulumine muutnud Eesti riigivalitsemise mudelit”. Siin on minu sõnavõtt.

“Austatud kuulajad, daamid ja härrad.

Lubage mul alustada pisut lõbusamates toonides ja tsiteerida meie kodumaiste euroskeptikute seisukohti aastast 2003, kui lähenemas oli Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletus. Järgnevad mõtteavaldused kuulusid n-ö ekspertidele, kellest muide enamus on aktiivsed arvamusliidrid Euroopa teemadel ka täna, 11 aastat hiljem.

– Euroopa Liitu astudes kaotame riikliku iseseisvuse!

– Tühise euroabi saamise nimel teeme asjatuid jõupingutusi. Euroopa Liiduga liitumine tähendab Eestile oma kultuuri ja keele hääbumist.

– Hinnad tõusevad kiiremini kui palgad ning elatustaseme diferentseerumine süveneb. Euroopa Liidus jääme vaesemaks! Hüppeliselt kasvavad esmatarbekaupade hinnad. Investeeringuid ja töökohti ei tule. Palkade kasvu ei tule.

– Eesti toidutootmine on alla surutud. Muudatused toidulaual vähendavad vastupanuvõimet haigustele. Suureneb sõltuvus kallitest ravimitest.

– Piiride kadumise tagajärjel suureneb kuritegevus ja narkomaania, süveneb salakauba ja mitmesuguste pahede kontrollimatu levik Eestisse.

– Tööjõu vaba liikumine kasvatab tööpuudust ja vähendab sotsiaalset turvalistust. Eestisse saabub hulgaliselt võõramaalasi.

Kui liitume, tuleb likvideerida Tallinna vanalinnas munakivisillutis. Ka koogiretsept peab olema euronõuetele vastav! Euroopa Liit läheb isegi olümpiamängudele võistlema ühendatud eurovõistkonnaga. Jne jne. Päris õudne.

Alternatiivina liitumisele pakuti pikemat üleminekuperioodi ja uusi liitumisläbirääkimisi ühinemaks Euroopa Liiduga 10 aasta pärast. Mõelge sellele ettepanekule tänaste Ukraina sündmuste taustal.  Mõelge, mis sündmused vallandusid Vilniuse idapartnerluse tippkohtumise eel ja järel.

Kogu selle hüsteeria peale ütles president Lennart  Meri euroreferendumi päeval:  „Ükski inimene ei lähe eladeski lollimaks, välja arvatud need,  kes ka täna hääletavad tõenäoliselt Euroopa Liidu vastu. Neile võin vaid sügavalt kaasa tunda.“

Kui me vaatame, milliseks on kujunenud reaalsus, võime tunnistada, et ka tol korral oli Lennart Meril õigus. Euroopa Liit ja NATO on Eesti heaolu tõstmisel ning julgeoleku tagamisel olnud asendamatud. Eriti just tänases keerulises geopoliitilises olukorras on võimatu Euroopa Liidu rolli üle tähtsustada. Halle tsoone Euroopas enam ei ole, kindlasti pole neid piirialadel.
Euroopa Liit on andnud meile õigustatud kindlustunde. Aga muidugi ka rohkem vabadusi ja võimalusi. Praegu võtame inimeste vaba liikumist Euroopas  töötamise, õppimise või elukohavahetuse eesmärgil inimeste loomuomase õigusena. Selliseid hüvesid Euroopa Liidu mittekodanikud nautida ei saa.

Euroopa Liit on aidanud hüppeliselt kaasa meie heaolu kasvule.

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti majanduskasv selgelt ületanud Euroopa Liidu keskmist. Kui 2003. aastal ulatus Eesti sisemajanduse koguprodukt  55%-ni Euroopa Liidu keskmisest, siis 2012. aastal oli vastav näitaja juba 71%.

Samaaegselt on toimunud ka Eesti elanike sissetulekute suurenemine – kümne aasta jooksul on palgad ja pensionid tõusnud üle kahe korra. Nii eksport kui  Eestisse tehtud otseinvesteeringud on tõusnud 2,5 korda. Need on muljetavaldavad numbrid.

Suurt rolli meie kiires arengus on mänginud Euroopa Liidu erinevad toetused. Eesti osa järgmise seitsme aasta Euroliidu eelarves on ligi 5,9 miljardit eurot.

Esimese kümne aasta möödudes võime kindlalt öelda, et Euroopa Liidu maine on Eestis hea, nii nagu Eesti maine on hea ka Euroopa Liidus. Me oleme usaldusväärne partner, keda kuulatakse ja kellega arvestatakse.
Euroopa Liidu positiivne mõju meie majanduse ja ühiskonna arengule on olnud ilmselge, aga kuidas on see mõjutanud Eesti riigi juhtimise mudelit? Lühike vastus kõlaks, et see mõju on olnud valdavalt positiivne.

Eesti avalikus sektoris juurutatud head valitsemistavad on suures osas Euroopa Liidu õigusloome protsessist laenatud: mõjude hindamine, sidusrühmade kaasamine, roheliste ja valgete raamatute koostamine jne. Tõsi, õigusloome protsess on muutunud keerulisemaks, tihti ka aeglasemaks, aga vaieldamatult palju professionaalsemaks.

Euroopa Liidu initsiatiivid on tihti olnud muutuste liikumapanevaks jõuks. Meil on vaja Euroopa asjades varakult kohal olla, mõjutada ja läbi rääkida, ehitada riigisisene konsensus, leida liitlasi väljast. On olemas väline stiimul. Mõned asjad on kindlasti ka ebaõnnestunud, aga oleme neist õppinud ja teeme edaspidi paremini.

Euroopa Liit on olnud ka oluline agenda ja eesmärkide seadja: meil ei ole võimalik ignoreerida olulisi teemasid ja protsesse, peame olema valmis tegelema kõikide mugavate aga ka ebamugavate küsimustega. Meie silmaring on oluliselt avardunud. Me ei saa endale lubada ükskõiksust teiste regioonide probleemide suhtes, sest me ise ei taha olla ignoreeritud.

Euroopa Liit võib olla nii piits kui ka präänik. Nii mõnedki keerulised otsused ja siseriiklikud reformid on sündinud tänu Euroopa Liidu toele või ka survele. Olgu selleks kõrgendatud investeeringud innovatsioonile, karmistatud keskkonnanõuded, võitlus protektsionismiga või energiapoliitika.

Aga kokkuvõttes oleme kõik vajalikud otsused teinud iseenda jaoks. Ka oma vigade eest vastutame ise, mitte ei süüdista Brüsselit või Euroopa Liitu.

Muidugi leidub ka Eestis poliitilisi jõude, kes lause esimeses pooles süüdistavad Eesti valitsust liiga täpses Euroopa õiguse ja kokkulepete järgmises, lause teises pooles siunavad aga Lõuna-Euroopat Euroopa Liidu reeglite ignoreerimise eest. Selline kahepalgeline retoorika pole siiski tõsiseltvõetav ega eriti populaarne.

Meie pingutusi euroopaliku õigusriigi ülesehitamisel kroonib teadmine, et liitusime endisest Nõukogude Liidust esimesena OECDga – maailma rikaste ja tarkade riikide klubiga. See oli tunnustus eelkõige meie riigivalitsemisele ja demokraatlikule süsteemile.

Loomulikult pole Eesti riik veel valmis. Tulevikule mõeldes on peamine tegevussuund paindlik valitsemine. Tänapäeval ei ole enam vaja Preisi sõjakooli-tüüpi ministeeriume, suuri ja eraldiseisvaid kindlusi. Riigivalitsemine peab olema paindlikum ja probleemi-kesksem, sest enamus suuri väljakutseid on valdkondade ülesed (nagu näiteks laiapõhjaline riigikaitse,  majanduse konkurentsivõime, tervishoid, elukvaliteet jne). Eesti valitsusasutused on Euroopa Komisjoni mudelitest juba paindlikku valitsemist õppinud, aga see protsess peab jätkuma.

Ei tasu ka unustada, et meie ise oleme üha enam avatud valitsemise, läbipaistvuse ja e-valitsemise teemade pioneerideks ja eksportijateks. Olgu selleks üle-euroopaline digiallkiri, e-valimised või X-tee. Need on valdkonnad, kus me saame ise ülejäänud Euroopale eeskujuks olla.

Milline on olnud meie parlamendi ja hiljuti oma kümnendat aastapäeva tähistanud Euroopa Liidu asjade komisjoni roll?

Euroopa parlamente uurivate politoloogide hinnangul on üheks tugevaimaks parlamentaarseks mõjutajaks Euroopa Liidus peetud Taani parlamenti. Ka Riigikogu on oma Euroopa Liidu menetluskorras võtnud eeskuju just Taani ja Soome mudelitest.

Praktikas tähendab see, et valitsus ja parlament teevad tihedalt koostööd. Parlament austab valitsuse läbirääkimisõigust, valitsus aga austab parlamendi rolli ja mõistab parlamendi asendit siseriiklikus korralduses. Teisisõnu – mitte ükski minister või valitsusametnik ei saa esindada läbirääkimistel seisukohti, mis pole eelnevalt Riigikogu heakskiitu saanud. See võib tunduda ahistav, aga samas tagab see läbirääkijatele kindla seljataguse ja välistab seisukohtade killustumise, mis ühe väikeriigi puhul oleks eriti kahetsusväärne.

Euroopa Liidu asjade komisjoni töö statistikast võib  välja tuua  parlamendi rolli ilmestavad näitajad. Möödunud aastal tegi EL asjade komisjon Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude osas valitsuse seisukohtades muudatusi 27%  puhul esitatud asjadest, aasta varem isegi 43% ulatuses. Seda on palju enam kui parlamendi kriitikud eeldaks.

Suheldes oma kolleegidega teistest parlamentidest kohtan üldjuhul siirast üllatust ja isegi kadedust, kui kirjeldan meie parlamendikomisjoni tihedat koostööd valitsusega. Paljudes liikmesriikides ei osata isegi unistada, et minister käib iga nõukogu istungi eel EL asjade komisjoni ees mandaati küsimas, rääkimata regulaarsetest kohtumistest peaministriga iga Ülemkogu eel.

Soov tõsta rahvusparlamentide rolli ja seeläbi tugevdada Euroopa Liidu otsuste demokraatliku legitiimsust on hetkel populaarne mitmes liikmesriigis. Esitatud ettepanekute motiivid on muidugi erinevad ja tihtipeale saaks neid küsimusi lahendada siseriiklikul tasandil. Ühe läbiva joonena nähakse siiski soovi suurendada rahvusparlamentide positiivset rolli üle-euroopaliste poliitikate kujundamisel. Seni on põhirõhk olnud järelvalvel, subsidiaarsuskontrollil ja läbirääkimiste mandaadi piiritlemisel.

Briti Lordide Koja raportist rõhutatakse parlamentide varajase kaasamise vajadust, soovitakse anda rahvusparlamentidele positiivse algatuse ehk nn rohelise kaardi tõstmise õigus sellega, et teatud grupil parlamentidel oleks õigus anda Euroopa Komisjonile sisend algatuseks.

Lordide hinnangul peaks Euroopa Komisjon võtma kohustuse, et volinikud ja vanemametnikud kohtuksid regulaarselt rahvusparlamentide komisjonidega. Samuti soovitakse pikendada subsidiaarsuskontrolliks ette nähtud aega kaheksalt nädalalt 16ni.

Taani parlamendi soovitustest rahvusparlamentide rolli tugevdamiseks kõlab samuti ettepanek anda rahvusparlamentidele algatusõiguse võimalus (1/3 parlamentide osalusel). Taanlased tahavad kohustada Euroopa Komisjoni rahvusparlamentide pöördumistele vastama korrektse ja mõistliku aja jooksul (3-5 nädalat). Lisaks tahetakse tekitada rahvusparlamentide osalus Euroopa Ülemkogul ja panna Ülemkogu eesistujale kohustus anda oma tegevusest ülevaade COSACil (s.o parlamendikomisjonide üle-euroopaline kohtumine).

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on avatud kõikidele uutele ideele ja millisele institutsioonile ei meeldiks omada rohkem võimu. Eriti sümpaatsena tunduvad ettepanekud, mis annavad rahvusparlamentidele positiivsete algatuse võimaluse. Samas peame olema väga ettevaatlikud bürokraatia suurendamise ja õigusloome protsessi keerulisemaks muutmise suhtes. Me ei vaja pidevalt uusi reegleid, me peame oluliseks reeglitest kinni pidamist.

 Head sõbrad,

Juba nelja aasta pärast, Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal on Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. Riigikogu ja valitsusasutused töötavad juba täna selle nimel, et eesistumine toimuks professionaalselt ja ladusalt. Kutsun ka omalt poolt avatud koostööle kõiki Eesti poliitilisi jõude, ametiasutusi, ettevõtjaid ja vabakonna esindajaid.

Eesistumise aeg on ainulaadne võimalus jätta oma jälg Euroopa ajalukku. Seetõttu tuleb eesistumise sisulist ettevalmistust alustada juba varakult ja seada meie tugevustest ning huvidest lähtuvad prioriteedid. Saab selleks IT seonduv e-valitsemine, energeetikaküsimused või idapartnerlus, on veel vara öelda. Aga igal juhul peab Eesti Euroopa Liidu tuleviku aruteludes aktiivselt kaasa rääkima.

Peame pingutama selle nimel, et 2018. aasta Eesti eesistumist jääks Euroopa Liidu ajaloos tähistama kokkulepped, mis muudavad Euroopa Liidu tugevamaks, tema toimimise efektiivsemaks ja ühtsemaks. Need muudatused võiks ajalukku jääda Tallinna Lepingu nime all.

Ütlen ausalt, ma pole nii sinisilmne, et unistada Tallinnas sündivast uuest Euroopa Liidu aluslepingust. Aega on selleks liiga vähe, segadust liiga palju. Aga ma pole ka nii ükskõikne, et lasta sel poolaastal lihtsalt mööda libiseda. Probleeme ja väljakutseid jagub Euroopas ju piisavalt. Võtkem näiteks meile üks kõige olulisem teema – julgeolek.

Julgeolekuolukord on Euroopas viimaste kuudega oluliselt muutunud. Maailm ei ole enam endine. Ja olgugi, et meie peamine sõjalise julgeoleku tagatis ja koostööplatvorm on NATO, peab ka Euroopa Liit uute oludega kohanduma.

Möödunud aastal toimus kaitseküsimustele pühendatud Ülemkogu. Esimest korda peale 2008. aastat. Euroopa Liidu julgeolekustrateegia pärineb aastast 2003. Kas see on piisav? Õnneks toimub Läti eesistumise lõpus, juunis 2015 juba järgmine kaitseteemaline Ülemkogu.

Üha suuremaks paisuvas Euroopa Komisjonis on volinikud, kes tegelevad regionaalpoliitika, humanitaarküsimuste, mitmekeelsuse ja tarbijakaitsega. Aga kes tegeleb kaitseküsimustega? On üsna selge, et tänase töökorralduse juures ei jätku Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kaitseküsimusteks piisavalt aega ega ressurssi.

Kas me ei peaks tegelema Euroopa Liidu julgeolekupoliitika aluste ümbervaatamise ja institutsioonide kaasajastamisega? Alustuseks võiks luua välissuhetest eraldi regulaarselt toimiva kaitsenõukogu, st kaitseministrite sisulist koostööd. Samuti tasub kaalumist kõrge esindaja asetäitja koha loomine kaitseküsimustes. Euroopa Liidu sõjaline staap tuleb oluliselt tugevamaks muuta.

Üks on kindel – julgeolek ei sünni iseenesest. Julgeolekusse tuleb panustada pidevalt ja aktiivselt. Euroopa Liit ja tema ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on Eesti omariikluse oluline alustala. Euroopa kaitsmine ei saa jääda ainult Ameerika Ühendriikide õlgadele.

Lõpetuseks. Ma tänan kõiki siinviibijaid, kõiki varasemaid riigikogu ja valitsuste liikmeid, ettevõtjaid, ajakirjanikke ja teisi arvamusliidreid, kes on aidanud meid Euroopaga lõimuda. See on olnud õige valik.

Üks Euroopa Liidu rajajaid Robert Schuman on öelnud: „Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse.”

Suur tänu ja jõudu ka järgmiseks kümneks aastaks Euroopa ühtekuuluvuse tugevdamiseks.”

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *