Eesti poliitika vajab uusi inimesi, mitte uusi erakondi

Valimiste lähenedes sünnivad alati spekulatsioonid uute erakondade vajalikkuse või võimalikkuse kohta. Eesti on vaba maa ja piisava hulga mõttekaaslaste, raha ning energia korral võib loomulikult uue erakonna luua. Samas on meie poliitiline maastik igasugu parteidest piisavalt küllastunud, et päris katmata nišši või ideoloogiat on raske leida, eriti kui me räägime erakonnast, mis suudaks Eesti poliitilist maastikku raputada. Küll aga on kõikides erakondades ruumi uutele säravatele inimestele.

Kui Eesti parteimaastikul üldse kusagil nurgas vaba ruumi on, siis pigem vasakpoolses ja n-ö venekeelses tiivas, kus Keskerakond ja sotsid end praegu positsioneerivad. Nende käsutuses oleva administratiivse ressursiga võitlemine on kahtlemata keeruline, aga mitte võimatu. Parempoolne tiib on konkurentsist küllastunud, samuti on Eestis kaetud nii vasakpopulistlik kui marurahvuslik lähenemine. Roheline mõttelaad on ilmselt kasvav trend, samas mõistavad seda meelsust kõik Eesti erakonnad, seal hulgas need, kes suudavad ka reaalselt oma seisukohti ellu viia. Seni on uute erakondade loomisest kõnelenud pigem isikud, kes on oma endisest erakonnast saamatuse või mängurluse tõttu lahkunud, mis muidugi mingit uut kvaliteeti või märgatavat muutust Eesti poliitikasse ei tooks.

Nii tulebki pigem keskenduda sellele, kuidas muuta Eesti poliitikat seest poolt, läbi olemasolevate erakondade, tuues sinna uusi inimesi värskete ideede ja kogemustega. Aga mida suudab poliitika neile pakkuda? Kas erakonnad on uutele tulijatele piisavalt avatud? Kas oma valdkonna tipptegijale on Riigikogus töötamine üldse atraktiivne? Tihti kõlab inimeste vastus eitavalt. Nad pelgavad, et saavad kaks korda vähem palka, aga kolm korda rohkem sõimata. Ei tundu just ahvatlev perspektiiv…

Ja ega erakonnadki pole alati valmis uusi inimesi vastu võtma. Konkurents nimekirjades on tihe, riskid prognoositavate häältemagnetite põrumisel reaalsed. Valijatele küll meeldivad uued näod, samas on nad ka üha nõudlikumad. Viimastel valimistel pole just palju ettevõtjaid, kultuuritegelasi või sportlasi edukalt hääli kogunud. Tundub, et inimestele on kandidaadi üldisest tuntusest vähe, oodatakse ka tõsiseltvõetavust ja kompetentsust riigielu juhtimisel. Kandidaat peab olema usutav ja võimekas. See ongi koht, kus erakonnad saavad oluliselt rohkem kaasa aidata uute tulijate ettevalmistamisel ja integreerimisel suurde poliitikasse. Poliitikas vajalike kompetentside arendamine ei pea olema ainult noortekogude mängumaa, seda tuleks teha palju laiemalt.

Tööturul kehtib rusikareegel, et mida kergem on töökohti kaotada, seda rohkem ka uusi töökohti luuakse. Poliitikas kehtib sama loogika. Kui me soovime, et iga valimistsükliga vahetuks näiteks 50% Riigikogu koosseisust, siis peab ka poliitikast väärikas väljumine võimalik olema. See tähendab muu hulgas, et inimesel peab olema võimalik poliitikas oldud ajal säilitada või arendada erialaseid teadmisi, mis muudaks poliitikast väljumise palju lihtsamaks. Kui me ei soovi investeerida oma riigijuhtide arengusse, siis saame tegelikult kehvemalt juhitud riigi ja suletuma poliitsüsteemi. Sisenemine poliitikasse ei pea olema tupiktee.

Lõpetuseks. Eesti poliitika vajab uusi tulijaid. Inimesi, kelle väärtushinnangud on paigas, kes on oma valdkonnas hinnatud asjatundjad ja kelle isikuomadused võimaldavad Eestit edukalt esindada ka rahvusvahelisel areenil. Just see viimane kompetents on väikeriigi puhul eriti oluline. Loomulikult saab ka neid oskusi teadlikult treenida, aga kõik algab huvist ja pühendumisest. Iga Eesti valitsuse liige ja parlamentäär peab suutma välisriikides meid mõjusalt ja professionaalselt esindada, luua võrgustikke ja avada uksi Eesti ettevõtjatele. Eesti on liiga pisike, et tegutseda väikeselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga