Eesti ei vaja riiklikku üüriturgu

IMG_147317.aprilli Postimehele antud intervjuus ütles värske majandusminister Urve Palo, et Eestis tuleks asuda rajama riiklikke üürimaju. Tema hinnangul tuleks luua uus üüriturg, kus oleksid „täiesti korralikud majad, mis kuuluksid kasvõi osaliselt riigile ja oleksid sellevõrra odavamad“. Lubage sellele väitele oponeerida.

Esiteks. Riigile kuulumine ei tee iseenesest ühtegi maja ega üüripinda odavamaks. Kui vasakpoolsetel poliitikutel on soov üürituru vabasse toimimisse sekkuda ja „odavamaid pindu“ pakkuda, siis tuleb see maksumaksjatel riigieelarve kaudu kinni maksta. Kas maksumaksja õlgadele jääb kanda esialgne investeering või ka jooksvad kommunaalkulud? Millised maksutõusud või kärped meid selle finantseerimiseks ees ootavad? Kehtivas koalitsioonileppes sellisteks kulutusteks igatahes vahendeid pole.

Teiseks. Tegemist on väga kuluka sotsiaaltoetusega, mis ei pruugi jõuda kõige suuremate hädavajajateni. Palo sõnul vajavad üüripindu alla 30-aastased, kes ei soovi end siduda pikaajalise pangalaenuga. Sõltumatusel on kahtlemata oma väärtus. Samas pole need värskelt haritud ja parimas tööeas noored ilmselt kõige tundlikumas sotsiaalses grupis, kes vajaks riiklikku sotsiaalabi (kelle arvelt?) Piiratud ressursside tingimustes peavad sotsiaaltoetused olema väga täpselt sihitud. Noorte perede ja spetsialistide jaoks on meil juba olemas Kredexi garantiid, kohalikud omavalitsused pakuvad hädasolijatele ka eluasemetoetusi.

Kolmandaks. Kõrged kinnisvara- ja üürihinnad on peamiselt Tallinna probleem (mujal napi üürilisi, mitte üüripindu). Samas on pealinnas ka kõige kõrgem elatustase ning toimiv kinnisvara- ja tööturg. Erinevalt paljudest teistest regioonidest Harjumaal elanike arv ei vähene. Kas on mõtet riigi poolt pealinnastumisele hoogu juurde anda ja eelisarendada pealinna maapiirkondade arvelt? Olgu lisatud, et seni on eluasemevaldkond olnud kohalike omavalitsuste pädevuses.

Liberaalina eelistan turukorraldust, mis baseerub nõudluse ja pakkumise vabal suhtel. Riigi ülesanne peaks piirduma turutõrgete eemaldamise ja vaba konkurentsi tagamisega. Kas sellega on täna eluasemeturul probleeme? Minu teada mitte. Tuleb tunnistada, et Eesti kinnisvaraturg on viimasel kümnel aastal olnud väga muutlik – suurte tõusudega ja mõõnadega. Usun, et teatud stabiilsuse saabudes tekkivad ka üüriturule uued tooted erinevates hinnaklassides. Ka paljudes Lääne-Euroopa riikides on üüripindade osakaal eluasemeturul palju suurem kui Eestis, aga see ei õigusta veel riiklikku sekkumist. Omaette küsimus on veel üüritulude aus ja lihtne deklareerimine.

Kokkuvõttes. Riik peab eelkõige suunama oma vahendid avalike objektide ja taristu rajamisele, et luua sobilik keskkond ettevõtluseks ja elamuarendusteks. Kortermajade rajamisega saab meil erasektor ise suurepäraselt hakkama. Aga kindlasti saavad riik ja omavalitsused kiirendada maade andmist tsiviilkäibesse ja lihtsustada planeeringutega seotud protsesse (soodustada pakkumist). Eurorahade toel on investeeritud ka hoonete renoveerimisse ja soojustamisse, mis tagab kommunaalkulude olulise vähenemise läbi energiasäästu. Ja selles osas on minister Palol kindlasti õigus, et meie elamufond on üsna vana ja kulukas ning vajab kaasajastamiseks mahukaid investeeringuid.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *