Eesti poliitika vajab uusi inimesi, mitte uusi erakondi

Valimiste lähenedes sünnivad alati spekulatsioonid uute erakondade vajalikkuse või võimalikkuse kohta. Eesti on vaba maa ja piisava hulga mõttekaaslaste, raha ning energia korral võib loomulikult uue erakonna luua. Samas on meie poliitiline maastik igasugu parteidest piisavalt küllastunud, et päris katmata nišši või ideoloogiat on raske leida, eriti kui me räägime erakonnast, mis suudaks Eesti poliitilist maastikku raputada. Küll aga on kõikides erakondades ruumi uutele säravatele inimestele.

Kui Eesti parteimaastikul üldse kusagil nurgas vaba ruumi on, siis pigem vasakpoolses ja n-ö venekeelses tiivas, kus Keskerakond ja sotsid end praegu positsioneerivad. Nende käsutuses oleva administratiivse ressursiga võitlemine on kahtlemata keeruline, aga mitte võimatu. Parempoolne tiib on konkurentsist küllastunud, samuti on Eestis kaetud nii vasakpopulistlik kui marurahvuslik lähenemine. Roheline mõttelaad on ilmselt kasvav trend, samas mõistavad seda meelsust kõik Eesti erakonnad, seal hulgas need, kes suudavad ka reaalselt oma seisukohti ellu viia. Seni on uute erakondade loomisest kõnelenud pigem isikud, kes on oma endisest erakonnast saamatuse või mängurluse tõttu lahkunud, mis muidugi mingit uut kvaliteeti või märgatavat muutust Eesti poliitikasse ei tooks.

Nii tulebki pigem keskenduda sellele, kuidas muuta Eesti poliitikat seest poolt, läbi olemasolevate erakondade, tuues sinna uusi inimesi värskete ideede ja kogemustega. Aga mida suudab poliitika neile pakkuda? Kas erakonnad on uutele tulijatele piisavalt avatud? Kas oma valdkonna tipptegijale on Riigikogus töötamine üldse atraktiivne? Tihti kõlab inimeste vastus eitavalt. Nad pelgavad, et saavad kaks korda vähem palka, aga kolm korda rohkem sõimata. Ei tundu just ahvatlev perspektiiv… Jätka lugemist