Miks on Euroopa Parlamendi valimised olulised?

Euroopa Parlamendi valimised on olulised, sest tegemist on ainsa otsevalitava institutsiooniga Euroopa Liidus. Kodanike aktiivne osavõtt valimistel tagab Euroopa Parlamendi võimu legitiimsuse ja esinduslikkuse. Euroopa Parlamendi valimistega kinnistatakse demokraatliku valitsemiskorraldust Euroopa Liidu juhtimises.

Euroopa Parlament esindab EL tasandi õigusaktide vastuvõtmisel valijate poliitilisi huve. Ilma europarlamendi nõusolekuta ei saa EL tasandi õigusakte vastu võtta. Euroopa Parlamendis langetatakse otsuseid, mis puudutavad EL kodanikena meid kõiki. Näiteks põllumajanduse valdkonnas on Euroopa tasandi õigusaktidel palju olulisem roll kui siseriiklikel seadustel. Euroopa Parlamendi valimiste kaudu on võimalus nende otsuste suunda mõjutada.

Euroopa Parlamendi valimised on olulised ka seetõttu, et EL poliitilises süsteemis on Euroopa Parlamendil roll pidevalt kasvanud. Alates 1979. aastast, kui toimusid esimesed otsevalitavad europarlamendi valimised, on Euroopa Parlamendile antud lepingutega üle üha enam ülesandeid ja võimu. Näiteks Euroopa Liidu eelarvet pole ilma europarlamendi heakskiiduta võimalik vastu võtta. Eelarve on aga üks kõige olulisem poliitika kujundamise ja juhtimise vahend.

Lisaks väidan, et Euroopa Parlamendi valimised on olulised, kuna 2014. a valimiste järgselt kogunev europarlament kinnitab ametisse uue Euroopa Komisjoni presidendi. Euroopa Komisjoni presidendi tulek enim hääli saanud Euroopa Parlamendis esindatud poliitilise jõu hulgast määratleb EL poliitilise arengusuuna järgmiseks viieks aastaks. Samuti peavad kõik Euroopa Komisjoni volinikukandidaadid enne ametisse saamist läbima avaliku kuulamise Euroopa Parlamendis. Mitte kõik kandidaadid pole parlamendi heakskiitu saanud. Seega on europarlamendil tähtis roll Euroopa Liidu poliitiliste liidrite valikul. Continue reading

Volinik, poliitiline kultuur ja väikeriigi erikaal

Europarlamendi valimiste lähenedes koguvad tuure ka arutelud Eesti järgmise voliniku üle Euroopa Komisjonis. Võib üsna kindel olla, et hiljemalt kesksuveks on Siim Kallase kabinetiuksel Brüsselis juba uus nimesilt.

Voliniku koha jaotus pole Reformierakonna ja IRLi koalitsioonileppes fikseeritud, mistõttu on sisutu, isegi ebakultuurne rääkida mingist varasemast kokkuleppest või poliitilisest kultuurist. Tõsi, paar aastat tagasi oli sellest võimalusest juttu Mart Laariga. Laar ei olnud huvitatud, nii et teatud loogikast lähtudes on nüüd Reformierakonnal õigustatud ootus teha järgmine valik. Aga tegelikult peaksime üldse tõstma oma pilgud parteipoliitikast kõrgemale. Eesti volinikukandidaat tuleb valida teadmiste ja kogemuste, mitte parteilise kuuluvuse järgi.

IRL on alustanud aktiivset lobitööd Juhan Partsi esitamiseks, mis on igati mõistetav. Olgugi, et ministriameti lakkamatud probleemid pole Partsile poliitilisi raskusi valmistanud, paistab pisut igav tal siiski olevat. Töökoht Brüsselis oleks väärikas samm edasi ja formaalsed tingimused kandideerimiseks on täidetud. Samas vajavad mõned IRLi jutupunktid protseduurikast ja kandidaatide erikaalust siinkohal laiemat lahti seletamist.

„IRL-i katuspartei on Euroopa Rahvapartei, mis on Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon. See kuuluvus kindlasti suurendaks Eesti voliniku erikaalu,” kinnitas IRL-i esimees Urmas Reinsalu hiljuti Eesti Päevalehes. Jah, Reinsalu räägib ilmselt tõtt, et europarlamendis moodustab suurima grupi Euroopa Rahvapartei (EPP). Ometi on väär järeldada, et seetõttu hakkab ka Euroopa Komisjon koosnema peamiselt EPP „erikaaluga“ volinikest. Selline Komisjoni kooseis ei saaks lihtsalt kunagi Euroopa Parlamendi ega liikmesriikide valitsusjuhtide enamuse toetust.

Nagu praegu, saab Komisjonis ka tulevikus olema nii konservatiive, liberaale kui sotsialiste. Kokkuvõttes on tegemist keerulise tasakaalu saavutamisega erinevate poliitiliste jõudude ja liikmesriikide vahel. Hetkel on 28st Komisjoni volinikust 13 EPP (konservatiivid), 8 ALDE (liberaalid) ja 7 S&D (sotsialistid) partei liiget. Nagu näha, on liberaalid silmapaistvalt tugevalt esindatud. Konservatiividel on uue Komisjoni tippkohtadele tohutu hulk tugevaid ja üle Euroopa nime teinud kandidaate. Mitmete EPPsse kuuluvate valitsusjuhtide kõrval oleks Juhan Partsil üsna keeruline silma paista. Liberaalsete riigipeade hulgas on valik palju väiksem…

Volinike mõjukus ei tulene tegelikult parteilisest kuuluvusest, vaid ennekõike isikuomadustest, kogemustest, sidemetest, töövõimest. Eriti väikeriigi puhul on särav kandidaat eelduseks, et volinikule saadakse oluline vastutusvaldkond (mitte kõik 28 portfelli pole Komisjonis sama kaaluga). Portfellide jaotus on Komisjoni presidendi ainupädevuses (presidendikandidaadi valib juuni lõpus Ülemkogu, ametisse kinnitab europarlament juuli alguses 2014).

Ei tasu unustada, et iga volinikukandidaat peab läbima kuulamise ja usaldushääletuse europarlamendi ees. Ajalugu on näidanud, et päris kõik kandidaadid europarlamendi toetust ei saa. Et ka uues europarlamendi koosseisus ei oma ükski partei absoluutset enamust, peab iga volinikukandidaat saama lisaks konkureeritavate poliiterakondade toetuse. Jällegi mängivad keskset rolli kandidaadi isikuomadused, tema maine ja sisulised vastused.

Eesti riigil on tegelikult väga palju positiivseid eeldusi, et küsida Euroopas väärikaid positsioone. Meil on kodus asjad korras (toimiv Põhjala), me kuulume Euroopa tuumikusse (eurotsoon), meil on n-ö uutest liikmesriikidest kõige edumeelsem maine. Eeldused on loodud, nüüd tuleb nad õigesti ära kasutada. Eesmärk peab olema Eesti kui väikeriigi erikaalu tõstmine Euroopa Liidu institutsioonides.

Igal juhul võiks Eesti voliniku valimisel lähtuda põhimõttest, et tegemist on nii tuntud poliitikuga, kelle nime ei pea Euroopa pealinnades googeldama.