Ebaõnnestumise päeva tuleks tähistada ka Eestis

Soome kogemust järgides tuleks ka Eesti ühiskonnas propageerida suhtumist, et ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp, vaid õppetund, mis võimaldab targemana uuesti alustada. Seetõttu võiks sarnaselt Soomega meilgi tähistada ebaõnnestumise päeva.

Eesti vajab inimesi, kes tahavad muuta maailma ja kes üritavad edasi hoolimata varasematest läbikukkumistest. Ebaõnnestumine on loomulik osa õppimise ja arenemise protsessist. Igast kogemusest saab õppida ja õpitust järeldusi tehes edaspidi edukam olla. Seetõttu tuleb muuta ühiskondlikku suhtumist ja julgustada inimeste ettevõtlikkust, aktiivsust ning riskivalmidust. Vähem peaks kritiseerima neid, kes mõnes heas ettevõtmises on nurjunud. Ebaõnnestumise aktsepteerimine ja kogemuslik väärtustamine on pika-ajalise edu saavutamise oluline eeldus.

Riskimine ja mugavustsoonist väljaspool tegutsemine sünnitab uusi projekte ja firmasid, kus luuakse töökohti ja arendatakse majandust. Ebaõnnestumise päeval saaks pidada seminare ja kohtumisi, kus ühiskonnas tuntud ja edu saavutanud arvamusliidrid räägivad oma senistest ebaõnnestumistest, edumudelitest ja õppekogemustest. Eestis on palju väga tublisid inimesi, kes on tippu jõudnud vaatamata raskustele ja põrumistele. Nende hulgas on nii ärimehi, poliitikuid, sportlasi kui kultuuritegelasi.

Eestis võiks tähistada ebaõnnestumise päeva Soomega samal ajal ehk 13.oktoobril. Ebaõnnestumise päeva võiks korralda EAS või Arengufond, sest ürituse peamine eesmärk on inimeste ettevõtlikkuse suurendamine. Tegemist poleks kindlasti riikliku pühaga, vaid lihtsalt päevaga, mis on pühendatud õppimisele ja innustamisele.

Vaata ka Soome ebaõnnestumise päeva veebilehte: http://epaonnistumisenpaiva.fi/

 

 

Gaasivõrkude eraldamine suurendab Eesti energiajulgeolekut

Täna saatis valitsus Riigikogule maagaasi seaduse eelnõu, mille eesmärk on gaasivõrkude eraldamine AS Eesti Gaas omandist. Ülekandevõrkude eraldamine tootmis- ja müügitegevusest loob võimalused konkurentsi tekkimiseks Eesti gaasiturul ja suurendab oluliselt Eesti riigi energiajulgeolekut. Gaasituru liberaliseerimine loob võimalused veeldatud maagaasi (LNG) kasutusele võtmiseks, mis vähendab tarbijate sõltuvust ainult ühest monopoolsest pakkujast ning tõstab varustuskindlust.

Praegu kontrollib Eesti Gaas sisuliselt kogu Eesti gaasiturgu. On selge, et kuniks üks monopol kontrollib kogu turgu, sh ülekandevõrkusid, ei soovi ükski teine ettevõtte Eestisse investeerida ja liigseid riske võtta. Samal ajal on LNG muutumas Läänemere piirkonnas reaalseks alternatiiviks Venemaalt pärit gaasile, mis suurendab kogu regiooni energiasõltumatust ühest tarnijast. Poliitiliste, tehniliste ja äriliste riskide maandamine on seejuures ka Eesti Gaasi huvides, kelle kliendid saavad seeläbi suurema kindlustunde tarnete jätkumise osas. Keegi Eestis ei soovi, et meil korduksid mõne aasta tagused Venemaa-Ukraina gaasitüli räpased sündmused.

Samuti on mõistlik luua tingimused biogaasi laiemaks kasutamiseks. Tarnijate mitmekesisus ja täiendavate tarnekanalite olemasolu suurendab gaasi varustuskindlust ja tekitab konkurentsi, mis loob eeldused reaalselt toimuva gaasituru tekkeks. Paar aastat tagasi toimus samalaadne võrkude ja tootmise eraldamine elektriturul, mis on oluliselt soodustanud vaba konkurentsi ja suurendanud läbipaistvust.

Võrkude eraldamine võib kaasa tuua ka soodsama hinna. Eurostat on võrrelnud omandiliselt eristatud ja eristamata võrguettevõtjaid. Arvutuse tulemused näitavad, et omandiliselt eraldatud turgudel langes elektrienergia hind tööstustarbijate jaoks aastast 1998 kuni 2006. aastani  3,0%, samas kui omandisuhteid eristamata turgudel kasvas hind 6,0%. Kahe riigi näitel võrreldud hinna vahe oli kogu üheksa aasta jooksul  9% omandiliselt eristatud turgude kasuks.

Ülekandevõrkude eraldamine on oluline etapp gaasituru arenguks. LNG terminali ehitamine, Eesti ja Soome vahelise gaasitoru Baltic Connectori rajamine ning ühenduste parandamine Lätiga on juba järgmised sammud, millega tuleb aktiivselt edasi tegeleda. Eesti Gaasil on ülekandevõrkude eraldamiseks aega 2015. aastani. Selle aja jooksul peab selguma, kas torude omanikuks saab keegi Euroopa Liidust pärit erainvestor või hoopis mõni Eesti riigile kuuluv taristu ettevõte.