Euroopa vaeguste ravi algab õigest diagnoosist

Majandusajakiri The Economist ennustab eurotsoonile 2012. aastaks -0,3% majanduslangust. Kreeka võlakoormus võib järgmise aasta lõpuks moodustada 180% SKPst. Itaalia võlakirjaintressid on rekordkõrgustes ja rahaturgudel valitseb paanika. Euroopa riigipeade poliitiline kapital on ammendumas, aga olukord ei paista veel parenevat. Leidub värvikaid kirjamehi, kes süüdistavad kõikides Euroopa hädades turumajandust ning kuulutavad kapitalismi hukku. Kõige tõsisemad probleemid painavad hetkel Lõuna-Euroopat. Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

Kõige rohkem on kõneainet pälvinud võlakriisis siplevate riikide äärmiselt lõtv eelarvepoliitika. Isegi majandusliku õitsengu aegadel elati võlgu. Tasub meenutada, et sarnaseid nõudmisi kostis ka Eestis – soov kõik ühe korraga valmis ehitada tulevaste laekumiste arvelt. Ka praegu leitakse, et kui mingi objekt on poliitiline prioriteet, siis pole raha allikas ja finantseerimismudel oluline. Tegelikult peaks olema vastupidi – kui miski on prioriteet, siis tuleb selle rahastamine tagada riigieelarvest enne teisi, vähemolulisi projekte. Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

Range eelarvepoliitika teine pool on paindlikum eelarve struktuur ja võimalus kiireteks kärbeteks. Heaoluriikide eelarved kipuvad olema seadustega nii ette reguleeritud, et olude muutumisel on valitsuste käed soetud. Eesti riigieelarvestki läheb kolm neljandikku automaatselt seadustes ette nähtud kuludeks. Tulude ära sidumine kindlate kuludega (nt aktsiisilaekumiste puhul) ei pruugi aga kriitilistel aegadel olla kõige mõistlikum eelarve kasutamise viis. Veel ohtlikum on aga riigikogu kõnetoolist lendu lastud sotsiaaldemokraatide mantra, mille kohaselt „sotside soov on raha kulutada, valitsuse asi on see raha leida“. Tundub, et mitte kõik poliitilised jõud pole teinud võlakriisist vajalikke järeldusi.

Ametühingute roll Vana Maailma tööturul on kasvanud liiga suureks. Paljudes Lõuna-Euroopa riikides on ametühingud muutunud progressi, avatuse ja paindlikkuse vastasteks. Ettevõtete ja riikide pankrotistumine tundub kohati olevat nendele väiksem mure, kui ühinguliikmete luksuslikest hüvedest loobumine. Ametühingute rakendamine vasakpoolsete poliitjõudude ette otsa on viinud destruktiivsete streikide ja jätkusuutmatu poliitika jätkumiseni. 14 kuupalka aastas, lisatasu arvuti kasutamise eest ja 50 aastaselt pensionile suundumine on kreekaliku ummiktee värvikamad näited. Tsunfti kitsaste huvide ja suletuse kaitsmine ning tööturu jäikus vähendab eurooplaste konkurentsivõimet tervikuna, sest tegelikult ei võistle me niivõrd omavahel kuivõrd ellujäämises nimel globaalses toiduahelas.

Lõuna-Euroopa majandused on tihti ülereguleerituse ja liigse bürokraatia ohvrid. Maksukeskkonna läbipaistvus ja äritegemise lihtsus on oluline argument uute investeeringute riiki meelitamisel. Ärikeskkonna atraktiivsuse edetabeli ladvikust aga ühtegi Lõuna-Euroopa riiki ei leia. Maailmapanga 2011. aasta „Ease of Doing Business“ edetabelis paikneb Kreeka 183 riigi hulgas alles 101. kohalt. Eesti on samas edetabelis kõrgel 18. kohal, kuid arenguruumi on meilgi.

Äri alustamise alamkategooria 149. koht peaks kreeklased tõsiselt tegutsema panema tööpuudusega võitlemisel.  Alates ehituslubade saamisest lõpetades kinnisvara registreerimise kiiruse ja investorite kaitsega on ruumi kasvuks, mille viljad annavad kiireid tulemusi uue majanduskasvu näol. Loomata jäänud ettevõtted kajastuvad püsivalt kõrges tööpuuduses ja kesistes maksulaekumistes aga veel pikka aega.

Võlakriisi riikidel on ajalooliselt olnud kombeks aktiivne sekkumine majandusse läbi maksuerandite ja dotatsioonide. Tegemist on liigse reguleerituse ja riigikeskse mõtlemise järjekordse rudimendiga, mis sünnib huvirühmade lobby tugevusest ja poliitikute nõrkusest toetuse nimel „meelehead teha“. Tulemuseks pole pelgalt tohutu koormus riigi rahakotile, vaid ka antud sektori nõrgestamine pikas perspektiivis. Vaba konkurents ja võrdsed tingimused on parim surve arenguks. Maksuerandite ja dotatsioonidega lülitatakse osa ettevõtlusest elutervest võistlusest välja. Resultaadiks on ebaefektiivsus, vähene innovatsioon ja konkurentsivõime kadumine, mille kulud määritakse ühtlase kihina maksumaksjate turjale.

Keerulise maksusüsteemi haldamine vajab omakorda kulukat ametnikearmeed ja õõnestab maksudistsipliini käsikäes korruptsiooniriski kasvuga. Iga erandi või toetuse kehtestamine sünnitab nõudmisi järgmiste järele, mis lumepallina kosudes kiirelt kogu maksukeskkonna lömastab. Riigipoolse liigse sekkumise osaks peab lugema ka riigile kuuluvaid panku ja ettevõtteid, millel pole mingit seost rahvusliku julgeoleku või piiratud ressursside haldamisega.

Teaduslikud uuringud tõestavad kõrgete maksumäärade ja süsteemi keerukuse negatiivset mõju maksukuulekusele. Euroopa Liidu siseturu huvides oleks kindlasti senisest palju selgem erandite ja maksusoodustuste (vähendamise) ühine poliitika, et vältida turumoonutusi ja ebaausat konkurentsi. Võlakriis on ilmekalt tõestanud, et dotatsioonide laiendamine pole jätkusuutlik lahendus. Majandustegevuse maksustamise loogika peab baseeruma  teadmisel, et toote eest maksab õiget hinda tarbija, mitte anonüümne maksumaksja. Ka riiklikud stiimulpaketid pakkusid surutise ajal ainult ajutist leevendust ega kõrvaldanud struktuurseid probleeme.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Euroopas lõõmavas majandussurutises on süüdi sotsialismi ja populismi segunemisel tekkinud Molotovi kokteil. See ei ole kapitalismi või turumajanduse kriis. Kindlasti mitte. See on liigse riikliku sekkumise, lodeva eelarvepoliitika ja vastutustundetu poliitilise juhtimise kriis. Võlguvõetud heaolu on tulevaste põlvede suhtes amoraalne ja majanduslikult kallis. Darvinistlikku tarkust meenutades tuleb mugavaks jäänud Euroopale soovitada – kohane ja arene või sind süüakse lihtsalt suuremate ja kiiremate poolt ära.

EAS vajab rohkem paindlikkust ja iseseisvat otsustusõigust

 

6. detsembril toimus kohtumine Riigikogu majanduskomisjoni ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhtkonna vahel. Kohtumisel leiti, et EAS peab keskenduma kõrget lisandväärtust loova ja eksportiva majanduse arendamisele.

EASi toetustel on olnud suurepärane mõju ettevõtete ekspordivõimekuse tõstmisele. Uuringud tõetavad, et aastatel 2005-2009 tõusis toetatud ettevõtete ekspordimüügitulu üle 70%. Ainuüksi 2011. aastal oli EASi eelarve 200 miljonit eurot, mis suunati otseselt Eesti majanduse arendamisse.

Nii parlamendi majanduskomisjoni liikmed kui EASi juhtkond nõustusid, et kasvuettevõtete toetamiseks tuleb lihtsustuda rahastamistaotluste käsitlemise bürokraatiat. Liigne paberimajandus ja pikad tähtajad ei tohi häid projekte eemale peletada. Samuti on selge, et EASi senine edukus väärtuslike projektide toetamisel tõestab, et nad väärivad rohkem iseseisvat otsustusõigust ja paindlikkust valikute tegemisel.

Arvestades, et valdav enamus Eesti firmadest on mikroettevõtted, kus kuni üheksa töötajat, peitub nende ettevõtete ekspordioskuste tõstmises tohutu kasvupotentsiaal, mis toetab nii majandusarengut kui tööhõivet.  Tihti ei vaja sellised mikroettevõtted isegi niivõrd rahalist tuge, kuivõrd praktilist nõustamist ja mentorlust kogemustega ettevõtjate poolt, ja just sellist koolitust ja ärivõrgustiku teenust saabki EAS pakkuda.

EASi statistika tõestab selgelt ka fakti, et kõige kasulikum ettevõtluse toetamise vahend on olnud reinvesteeritud ettevõtte tulumaksuvabastus. See on toonud Eestisse miljardite eurode väärtuses investeeringuid ja uusi töökohti. Reformierakonna eestvedamisel sisse viidud maksuvabastus hakkas kehtima 2000. aastal.

Juba 2014. aastal avaneb koos Euroopa Liidu finantsraamistikuga ka EASi uus tegevusprogramm ja rahastamine. Uue perioodi strateegiliste eesmärkide seadmine algab juba 2012. aastal, mil tuleb paika panna Eesti riigi ja ettevõtjate prioriteedid ettevõtluse arendamisel. EASi mõju ettevõtluskeskkonna arendamisel on Eesti riigi jaoks olulise tähendusega ja väljendub majanduskasvus, maksulaekumistes ning uutes töökohtades.