Eesti prioriteedid olgu uued töökohad ja transporditaristu

Euroopa Liidu 2014-2020 finantsperspektiivi koostamisel peaks Eesti riik seadma raha kasutamisel eesmärgiks tasuvate töökohtade loomise ja oluliste transporditaristu projektide rajamise.

 

Minu arvates tuleb järgmise eelarveraha jaotamisel Eestil keskenduda olulisele ja mitte puistata vahendeid ühtlase kihina laiali. Iga euro tuleb kasutada üleriigilistest eesmärkidest lähtuvalt. Õppides möödunud perioodi eurorahade kasutamise kogemusest tuleb otsustamisel kaaluda ka vahendite kasutamise jätkusuutlikkust. Kõikide uute objektide puhul tuleb tõsiselt vaagida, kas sellel on piisaval arvul kasutajad ja kas riigil või omavalitsusel on vahendeid ka jooksvateks kuludeks.

 

Eesti riik peab pingutama selle nimel, et saaksime kasutada järgmisi Euroopa Liidu vahendeid kõige tähtsama transporditaristu rajamiseks. Tallinn-Tartu mnt neljarealiseks ehitamine Mäoni, Saaremaa püsiühenduse rajamine, Rail Baltica raudteeühendus ja Tallinna lennujaama laiendamine – just need on ühed kõige olulisemad suurobjektid, milliste valmimime tõstaks oluliseks kogu Eesti transpordivõrgu kvaliteeti, looks tingimused ettevõtluseks ja töökohtade tekkeks.

 

Uuel finantsperioodil peaks Eesti saama prognooside kohaselt ligi 3,3 miljardit eurot. Iga Euroopa Liidu eelarvest tuleva euro kasutamisel peaksime esitama endale küsimuse – kuidas see aitab luua uusi töökohti ja tõsta Eesti inimeste elatustaset. Samuti peaksime küsima, kas kulutaksime selle euro nõnda ka siis, kui see oleks saadud Eesti maksumaksjatelt.

 

Seal, kus algab asfalt ehk kuidas teid paremaks teha

 

Eesti maanteede olukord läheb kõigile korda. Korralik teede taristu tähendab paremat sõidumugavust, säästab inimelusid ja elavdab majandust. Euroopa Liidu ja kütuseaktsiisist laekuvatest vahenditest suunatakse Eesti teedesse üha suuremaid summasid. Kuigi raha on tee-ehituses tähtis, ei ole kopsakam eelarve kvaliteedi tõstmisel ainus lahendus. Põhjamaade tasemel teedeks on vaja põhimõttelisemaid muutusi.

Senine valdav praktika teede ehitamisel on hangete korraldamine vähempakkumiste korras. Kes odavamalt ehitab, see võidab ka pakkumise. Odav hetkehind ei taga aga alati vajalikku kvaliteeti. Meedias on pidevalt näiteid, kus värskelt valminud teelõik või liiklussõlm on täis vigu ja laguneb enneolematul kiirusel. Süüdlaste tuvastamine on sama edutu kui Keenia suusakoondise medalipüüdlus suurvõistlusel. Seetõttu on meie põhjanaabrid kasutanud ka mudelit, kus tee ehitaja vastustab tee ehitusliku kvaliteedi ja hoolduse eest kogu tee mõistliku eluea jooksul (nt 20 aastat). See motiveerib ehitajat rajama tõepoolest vastupidavaid ja vähest taastusremonti vajavaid teid, sest tulevikus ilmnevad jamad tuleb tal endal likvideerida. Samas on ehitajale tagatud tellija poolt pikaajaline ja stabiilne rahavoog. Riigil aga kaob vajadus tegeleda jooksva hoolduse ning kulukate kohtuvaidlustega probleemide kerkimisel ning objekti eest tasumise saab jagada pikemale perioodile.

Ehituslepingute pikaajaliseks muutmine pole ainus arenguvõimalus, kuidas autostunud eestlaste tuju paremaks muuta. Ekspertide hinnangul on meil palju kasvuruumi kodumaise teaduse rakendamisel tee-ehituse huvides. Tallinna Tehnikaülikooli ja Tehnikakõrgkooli teadmised teede projekteerimise, uute tehnoloogiate juurutamise ja materjalide (taas)kasutamise osas väärivad suuremat tähelepanu. Ainuüksi õige rakenduse leidmine põlevkivi aherainele tagaks meile tohutult võimalusi kodumaise maavara efektiivsemaks kasutamiseks. Me ei pea tingimata leppima sellega, et Eesti teid rajatakse Soomest pärit killustiku ja vananenud tehnikaga.

Nii nagu hea maja algab korralikust vundamendist, vajab korralik maantee head ehitusprojekti. Valesti projekteeritud teed ei paranda hiljem ühegi imeviguri ega kohtulahendiga. Paraku on meil tihti saanud tavaks kulutada põhiaur asfalti valamisele, pöörates ebaproportsionaalselt vähem tähelepanu teede projekteerimisele ja hilisemale ehitusjärelvalvele. Osad omavalitsused on lühinägeliku kokkuhoiu nimel üldse loobunud järelevalve teenusest, mille tulemuseks on samade remonttööde lõputu kordamine. Pealinna teede masendav olukord on kahjuks kehva planeerimisvõime oivaline näide.

Eesti suuremate maanteede olukord on liikluskoormuse kasvule vaatamata üha paremas seisus. Lähiaastad toovad teede-ehitajatele rohkelt lisatööd ja –teenistust. Juba järgmisel aastal jätkuvad suuremahulised tööd Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigul, Pärnu ja Tallinna ringteel, Väo ümbersõidul ja Jõhvis. Peamiselt Euroopa rahade toel kestavad mastaapsed ehitused ka Tallinnas, Ülemiste ristmikul. Viimaks ometi on saanud positiivse lahenduse ka Saaremaa püsiühenduse keskkonnamõjude hinnang, mis annab võimaluse asuda otsima tunneli või silla rajamiseks vajalikke rahalisi vahendeid.

Lõpetuseks tasub märkida, et tuleva aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohaselt on 2012. aastal riigimaanteede jooksvaks remondiks ette nähtud 71 miljonit eurot.  Kohalikud omavalitsused saavad aga tuleval aastal riigilt teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, mis on üle viie miljoni euro enam kui sel aastal.