airBalticu allakäik ei ole Eesti reisijate huvides

 

Läti lennufirma airBalticu täielik kärbumine Baltikumi lennundusturul ei ole Eesti lennureisijate ega AS Tallinna Lennujaama huvides. airBaltic on Estonian Air´i ja Ryanair´i järel suuruselt kolmas lennukompanii Tallinna Lennujaamas, mis teenindab ligi 20 000 reisijat kuus. On reaalne oht, et airBalticu kadumisel jääks osa nendest reisijatest ka teiste lennufirmade poolt teenindamata ning lennuvõimalused Tallinnast halveneksid lühikeses perspektiivis tunduvalt.

Lennundus on äärmiselt kapitalimahukas ja riskantne äri, kus otsuseid ei tehta kergekäeliselt. Iga uue lennukompanii toomine Tallinna nõuab suuri pingutusi. Ühegi lennukompanii kadumine turult ei ole  seega reisijatele ega lennujaamale kasulik.

On selge, et airBalticu segased rahastamisskeemid, kliente lollitamised ja ebamajanduslikud otsused ei saanudki olla jätkusuutlikud. Lennundus peab toimima vaba konkurentsi ja turumajanduslikes tingimustest. Konkurents liinidel ei ole ainult lennureisijate huvides, see võib kasu tuua kogu sektorile tervikuna. Värskeim näide on Tallinn-Moskva liinilt, kuhu hiljuti lisandunud uus lennukompanii ei võtnud ära vana vedaja klientuuri, vaid reisijate arv liinil lihtsalt kahekordistus. Turule mahuvad mõlemad lennukompaniid ja seda korraliku täituvusega.

Köitev pilguheit minevikku

1943. aastal Helsinkis rootsi kelles ilmunud „Parunid, eestlased ja enamlased“ on pool sajandit hiljem jõudnud märkamatult Eestiski mitmenda lisatrükini. Rootsi ohvitseri ja ajakirjaniku Carl Mothanderi lihtsalt aga köitvalt kirja pandud teos peaks kindlasti kuuluma iga Eesti aja- ja kultuuriloohuvilise öökapile.

Autor Carl Mothander, kes abiellus Eestimaa baltlanna Benita von Wrangeliga saades seeläbi Tohisoo mõisa peremeheks, esitab harukordse kirjelduse baltisakslaste elust kahe ilmasõja vahelises Eestis. Elust, mis oli võõrastele silmadele varjatud.

Tõetruu romaan peaks meeldima kõigile, keda huvitav Eesti elu esimese vabariigi ajal: aadlike värvikast elust Toompeal ning mõisates, toonasest riigikorrast ja olustikust maapiirkondades kuni nõukogude aja trööstitu alguseni. Parunitele omase glamuuri kõrval kõlab ka kibedamaid noote alates maareformist lõpetades baltlaste Eestimaalt pagendamisega. „Parunid, eestlased ja enamlased“ sobib ses mõttes põnevasse kooslusse Anton Hansen Tammsaare romaaniga „Ma armastasin sakslast“.

Raamat on seda huvitavam, et aadlike kõrval kirjeldatakse ka tavaliste eestlaste eluolu nii Tallinnas kui maapiirkondades. Valgust heidetakse nii uue rahvusliku eliidi tärkamisele kui esmakordselt maaomanikeks saanud talupoegade tegemistesse. Muuhulgas võib täheldada palju sarnasusi tänapäeva Eestiga, mis annab eriti magusa võimaluse kriitiliseks sisekaemuseks.

“Parunid, eestlased ja enamlased” on jätkuvalt saadaval igas viisakas raamatupoes.