Pere kasvatamine eeldab kindlustunnet tuleviku ees

Laste saamine on kindlasti iga pere äärmiselt isiklik otsus. Lapsi ei saada selleks, et hankida mingeid toetusi või et tasuda tänuvõlga riigi ees. Kahe õnneliku pisipõnni onuna tean, et lapsed sünnivad ikka hoolimisest ja armastusest. Ometi on palju asjaolusid, mis võivad tekitada ebakindlust ja pere kasvatamise otsust edasi lükata. Riigi ülesanne on tagada sellised tingimused, et lapse kasvatamine oleks piiritu rõõm, mitte lõputu mure.

Reformierakonna perepoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada. Perekeskse ja turvalise elukeskkonna loomiseks peame oluliseks järgmisi lubadusi:

  1. Vanemahüvitise süsteemi jätkumine. Vanemahüvitis on andnud peredele kindlustunde pere juurdekasvu kavandamiseks. Suuresti tänu vanemahüvitisele on Eesti iive üle 20 aasta jälle tasakaalus. Vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine viiks sündide vältimiseni või emade olukorra halvenemiseni tööturul.
  2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist. Peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Riigieelarve võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele.
  3. Igale soovijaile pere vajadustest lähtuva lapsehoiuteenuse kindlustamine. Majanduslike võimaluste tekkimisel jätkub programm „Igale lapsele lasteaiakoht!” – iga lasteaiaealine laps peab saama oma koduomavalitsuses käia soojas, valges ja lapse arengut toetavat mängu- ja õpikeskkonda pakkuvas lasteaias. Et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus, koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi.
  4. Lapsekesksuse tegelikuks rakendamiseks tuleb suurendada õpetajate arvu lasteaialapse kohta. Reformierakond peab õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias.
  5. Huvihariduse edendamiseks ringiraha kehtestamine. Noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame majanduslike võimaluste tekkimisel ringiraha.
  6. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi. Reformierakond toetab lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks.

Me kõik soovime, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Aga et noored pered võiks oma tulevikus kindlad olla, tuleb Riigikogu valimistel hääletada mõistagi Reformierakonna poolt.

* Pildil on õetütar Piibe oma koduaias suve nautimas (Foto: Jaan Jagomägi)

Kaaluda võiks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi lahutamist

Iseseisvuse taastanud Eesti valitsusreformi käigus loodi 1993. aasta veebruaris tööstus- ja energeetikaministeeriumi, ehitusministeeriumi ning kaubandusministeeriumi liitmise teel majandusministeerium. Peale liitmist teede- ja sideministeeriumiga sündis juba majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM). Paraku tundub, et üha keerulisemate ülesannete täitmiseks on MKMi haldusala liiga mitmekesiseks muutnud, et ühe katuse alla mahtuda. Järgmise valitsuse moodustamise käigus tasuks minu hinnangul kaaluda MKMi lahutamist kaheks eraldi ministeeriumiks, mis saaks oma ülesannete täitmisele paremini fokusseerida.

Praegu on MKMi vastutusalad niivõrd laia spektriga (lennundusest IT ja energeetikani), et ka kõige võimekamal ministril peaksid esinema üliinimlikud võimed selle kõige süvitsi mõistmiseks ja tipptasemel juhtimiseks. Ka kõige andekamatel meie seast on paraku ööpäevas ainult 24 tundi, mis seab töö tulemustele piirid. Ainuüksi asjaajamises Euroopa Liiduga peab Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister osalema nii majandusministrite, energeetikaministrite kui transpordiministrite nõukogu koosolekutel.

MKMi sisuline töö on hetkel jagatud viie valdkonna asekantsleri vahel (majandusareng, transport, energeetika, siseturg, side). Ja kuigi MKMi enda veebis näiteks deklareeritakse, et nende ülesannete hulka kuulub ka „riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine“, siis tegelikult pole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna asekantslerit ametisse nimetatud.  Kui valitsuse istungil üks minister hiljuti kõvahäälselt uuris, et kes meil IT eest vastutab, siis majandusministri poole ei osanud küll keegi vaadata. IT valdkond kui Eesti riigi üks prioriteete on hetkel MKMis selgelt vaeslapse rolli jäänud.

Energeetika on majandusruumi konkurentsivõime üks võtmeküsimusi. Pole aga normaalne, et sisuliselt paar inimest vastutavad kogu Eesti riigi energeetikapoliitika seadusandluse ettevalmistamise ja regulatsioonide täitmise eest. Puht inimlikult on seda koormust ja vastutust liiga palju. Nii muututakse paratamatult Eesti Energia üheks osakonnaks. Aga ühest eraõiguslikust turuosalisest nii suures sõltuvuses olemine ei ole pikas perspektiivis praktiline, eriti kui tulevikus võib tegemist olla avalikult kaubeldava ettevõttega. Ülimalt oluliseks muutub sõltumatu ja professionaalse know-how omamine tuumaenergiaga tegelemisel, kus  aga täna MKMis põhjalik kompetents puudub. Lisame siia veel spetsiifilised teemad nagu LNG, taastuvenergia, uued ühendused, turu avanemine, gaasimonopoli lõhkumine jne. Seda kõike on hirmus palju. Ainuüksi üks pisike valearvestus taastuvenergia toetuse rehkendamisel läheb maksumaksjale ja tootmisettevõtetele maksma sadu miljoneid eurosid.

Maanteeameti kesine võimekus tee-ehituse riigihangete korraldamisel kiskus segasel moel skandaali isegi MKMi kantsleri enda. Pikalt toppama jäänud Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ja Saaremaa silla keskkonnamõjude uuring ning segadus liiklusseaduse ja ühistranspordi dotatsioonide ümber on näited nigelatest töötulemustest. On ilmne, et see valdkond vajab ministeeriumi poolt rohkem süvenemist ja jõulisemat juhtimist.

Nende üksikute näidete taustal tundub, et loogilisem ja jõukohasem oleks MKM lahutada kaheks asutuseks: I majandus- ja energeetikaministeerium, II transpordi- ja kommunikatsiooniministeerium. Esimese alla jääks majandusareng, siseturg, ettevõtluspoliitika, Tarbijakaitseamet, EAS, Kredex ja riigi strateegilisemad ettevõtted (Elering, Eesti Energia, Eesti Post). Lisaks mõistagi energeetikaga seotud valdkonnad.

Transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtida jääks riigi infotehnoloogia ja kommunikatsiooni sektor ning olulised valdkonnad transpordis: lennundus, raudtee, sadamad, ühistransport ja teedeehitus. Lisaks transpordi ja logistikaga seotud suurettevõtted (Tallinna Lennujaam, Estonian Air, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam). Konkurentsiamet tuleks aga huvide konflikti vältimise huvides üldse rahandus- või justiitsministeeriumi haldusalasse liigutada.

Kindlasti küsitakse nüüd, et kust ministeeriumite lahutamiseks raha tuleb? Hästi läbi mõeldud asutuste töö reorganiseerimine ei pea kaasa tooma lisakulutusi. Efektiivsuse ja kompetentside parema juhtimise läbi saab kulusid isegi kokku hoida. Ja tegelikult leidub riigisektoris kokkuhoiu kohti teisigi.

Odavama haldamise saavutamiseks saab koondada kogu riigi kinnisvara (välja arvatud sümbolkinnisvara) ja selle arendamisega seotud tegevused Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi. Samuti tuleb liita riigi eri ametiasutuste tugiteenused (raamatupidamine, personalitöö, hanked jmt) ühtsetesse keskusesse ning sulgeda mittevajalikud asutused. Lõpuks ometi tuleks lõpuni viia eripensionide reform. Kokkuhoid on mõõdetav miljonites eurodes. Ja kui sellestki väheks jääb, siis võib sulgeda Kliima- ja Energiaagentuuri, mille ainsaks „töövõiduks“ näibki jäävat seotus Roheliste erakonna hämarate rahaasjadega.

Regionaal- ja põllumajandusministri töö liitmisel maaeluministeeriumi alla ja MKMi lahutamise tulemusel jääb ministrite arv valitsuses samaks, aga nende töökoormus ja vastutus jaguneb palju ühtlasemalt. Sama raha eest saab paremini juhitud riigi.