Kuidas tõsta Eesti kõrghariduse taset?

Eesti koolinoored saavad rahvusvahelistel mõõduvõtmistel üha kõrgemaid kohti, meie põhi- ja keskharidus kuulub PISA haridusuuringute järgi Euroopa ladvikusse. Aga paraku ei saa sama öelda Eestis kõrghariduse kohta. Jah, meil on päris korralikud ülikoolid ja suur hulk haridustaristust on viimastel aastatel viidud Euroopa tipptasemele. See pole aga piisav. Kaasaegsete õppehoonete ja -vahendite kõrval vajame kõrghariduses nüüd ka kvaliteedireformi.

Reformierakonna eesmärk on viia Eestis antav kõrgharidus Põhjamaade tipptasemele. Kvaliteetne haridus on aga kallis, seetõttu tuleb tagada kõrghariduse rahastamiseks avarad võimalused. Riiklik tellimus peab jõudma ülikooli stipendiumitena, mis katab õppekoha tegeliku maksumuse. Doktoriõpet saab väärtustada praegusest oluliselt suuremate stipendiumitega. Vajaduspõhine õppetoetuste süsteem peab kindlustama, et kõrghariduse saab omandada iga andekas noor olenemata varanduslikust taustast.

Lapsevanemaile tuleb luua soodne keskkond investeerimiseks oma lapse ja iseenda haridusse. Vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi võiks maha arvata isiku maksustatavast aastatulust. Erisoodustusmaksu kaotamisega tööga seotud tasemekoolituselt, ennekõike doktoriõppelt, avanevad ettevõtjail paremad võimalused töötajate tasemekoolituseks. Kõik see kaasab haridusse hädavajalikku lisakapitali ja erainitsiatiivi.

Eesti ülikoolid ei pea võistlema teineteisega, vaid tegema koostööd rahvusvahelises konkurentsis. Oluliselt tuleb suurendada panust teadus-ja arendustegevusse, mille rahastamine peab jõudma 3%-ni SKTst. Ülikoolide, riigi ja erasektori koostöö peab jõudma reaalmajandusse.

Kõrgkvaliteetset haridust saavad anda ainult tipptasemele õppejõud. Andre´ Weili ülikoolitöötajate palkamise seadus ütleb: esmajärgulised inimesed palkavad teisi esmajärgulisi inimesi, teisejärgulised inimesed palkavad aga kolmandajärgulisi inimesi. Ülikoolid vajavad väga kõrget akadeemilist kvaliteeti, õppejõududeks parimatest parimaid. Tihti on just oivaliste õppejõudude leidmine meie ülikoolide suurim arengupidur.

Eesti ülikoolide ja kõrghariduse edasiviivaks jõuks on omavaheline koostöö, rahvusvaheline avatus ja eristumine. Meie peamiseks väljakutseks pole kõrghariduse kättesaadavuse, vaid kvaliteedi tõstmine.

Viis põhjust, miks Savisaar peaks poliitikast taanduma

Edgar Savisaar mängis küll värvikat rolli Eesti iseseisvumise taastamisel 20 aastat tagasi, aga hiljem on tema peamiseks „saavutuseks“ olnud Eesti poliitilise maastiku määrimine. Savisaar on lähtunud suhtumisest – mida räpasem paistab poliitika, seda edukam on Keskerakond. Toon välja viis põhjust, miks Savisaar peaks poliitikast jäädavalt lahkuma:

  1. Endise KGB ohvitseri käest raha küsimine Keskerakonna valimiskampaania rahastamiseks. Tõe ja demokraatia odavmüük, mida asuti agressiivselt õigustama määrides valimatult nii ametiasutusi kui asjasse mitte puutuvaid isikuid. Välisriigist keelatud raha küsimine ei ole Savisaare jaoks juriidiline, poliitiline ega moraalne probleem. Eesti riigi jaoks on see aga äärmiselt tõsine julgeolekurisk.
  2. Räpane valimiskampaania ja keelatud vahendid (K-kohuke, reklaamiseaduse rikkumine, autoriõiguste vargus,  valimistelgid, kandidaatide ja häälte ostmine jne). Mõõdutundetu parteipropaganda tegemine avalikust rahast ja avalikes kanalites (Tallinna TV, Pealinna leht, linnapea makstud läkitused jmt). Linna ja partei rahakotid on lootusetult sassi aetud.
  3. Sundparteistamine ja korruptsiooni soodustamine. Tallinna linna ametnikkond on muudetud Keskerakonna tööbürooks, kus tööle saamise eelduseks pole teadmised vaid parteipilet. Keskparteistatud ametnike korruptiivsus on pigem reegel kui erand. Varsti ei ületa järjekordne korruptsioonijuhtum enam uudiskünnistki.
  4. Küündimatu suhtumine maksumaksja rahasse. Nii erakonna hiigelvõlad kui Tallinna linna masendav finantsseis oleks riiklikul tasandil hukatav. Valitseb populistliku raiskamise, varjamise ja homse arvelt elamise doktriin. Tallinn kui üks Eesti rikkamaid omavalitsusi ägab rusuva võlakoorma all.
  5. Vastutustundetu inimeste hirmutamine. Pidev krooni devalveerimisega hirmutamine peletas Eestist välisinvesteeringuid ja läks paljudele maksma tuhandeid kroone. Kusjuures peamised kannatajad olid venekeelsed inimesed, kes Savisaare infot pimesi usaldades kroone rubladeks vahetama tõttasid (rubla aga odavnes kiirelt).  Eakate hirmutamine valitsuse plaaniga pensionide vähendamise kohta oli teine Savisaare lemmik vale enne 2009. aasta valimisi. Ükski Savisaare ähvardus ja hirmujutt pole loomulikult täide läinud.

Savisaare käitumise võib kokku võtta sõnadega – riigimehelikkuse, moraali ja demokraatlike väärtuste sihikindel marginaliseerimine. Tulemuseks on kogu poliitika maine rikkumine, inimeste pettumus erakondades, oma riigis ja selle institutsioonides. Kurb, sest ühe Eesti suurima erakonna esimees peaks olema poliitilise kultuuri eestvedaja, eeskuju oma väärtushinnangute ja käitumise poolest. Savisaar on aga Põhjamaise poliitilise kultuuri vastaspoolus, kuuludes oma omadustelt jäägitult nõukaaegsesse väärtusruumi.

Eesti on maailma üks vabamaid riike

Värskelt avaldatud Economic Freedom indeks on majandusvabaduse edetabel, mida koostavad Heritage Foundation ja Wall Street Journal alates 1995. aastast. 2011. aasta tabelis on kajastatud 183 riiki.

Eesti on aastaga tõusnud 16. kohalt 14. positsioonile. Me kuulume jätkuvalt peamiselt vabade majanduste hulka. Euroopa riikide seas on Eesti nüüd viiendal kohal (2009 olime 7.). Meist eespool on Šveits, Iirimaa, Taani ja Luksemburg. Meile järgnevad Holland, Suurbritannia, Soome ja Rootsi. Leedu asub 24. kohal ning Läti 56. kohal, mis viib nad mõõdukalt vabade majanduste hulka.

Positiivse poole pealt on mainitud rahandus- ja tööjõu vabaduse paranemist (uue töölepinguseaduse mõju). Samuti Eesti kiiret ja paindlikku reageerimist muutunud majanduskeskkonnale – hoolimata raskustest suudeti säilitada investeeringute kõrge tase ja paranes ettevõtlusaktiivsus. Jätkuva väljakutsena tuuakse riigi rahanduse juhtimine (eelarvetasakaalu saavutamine ja säilitamine pikas perioodis), paremat koordinatsioonivajadust keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel, aga ka sotsiaaltoetuste täpsemat suunamist. Muutumatuks jäi Eesti positsioon investeerimisvabaduse, finantsvabaduse, varaõiguse ja korruptsiooni kategooriates.

Varasemast paremad tulemused olid kategooriates:

  • Kaubandusvabadus – EL-i ja teiste riikide tariifsed ning mittetariifsed barjäärid on vähem tõusnud kui teistel riikidel.
  • Fiskaalvabadus – maksukeskkond on stabiilne ja maksukoormus soodne.
  • Rahandusvabadus – inflatsiooni on suudetud madalana hoida.
  • Tööjõuvabadus – uue töölepingu seaduse jõustumise positiivne mõju ja paranenud tootlikkus.

Varasemast nõrgemad tulemused olid kategooriates:

  • Ärivabadus – kiidetakse küll jõustunud saneerimisseadust ja regulatiivseid muudatusi, kuid tuuakse välja, et selle rakendamise mõju ja kiirus on jäänud loodetust tagasihoidlikumaks.
  • Riigi kulutuste osakaal SKP suhtes on tõusnud (majanduskriisist tingitud suhtarvu muutus).

Majandusvabadus omab tugevat positiivset mõju majanduskasvule ja tõstab seeläbi meie kõigi elatustaset. Vabaduste suurendamine on läbi aegade olnud üks Reformierakonna tähtsamaid eesmärke.  Ka USA inimõigusorganisatsioon Freedom House paigutas Eesti maailma riikide poliitiliste ja kodanikuvabaduste äsja avaldatud edetabelis taas kõige vabamate riikide hulka.

Eesti riik läbis euroeksami edukalt

Aastavahetusel alanud üleminek eurole toimus silmatorkavalt sujuvalt. Ei täitunud oponentide hirmujutud viimase hetke devalveerimisest, ei takerdunud rahasüsteemid ega realiseerunud ükski teine kardetud riskistsenaarium. Isegi tänane pensionide maksmise paaritunnine viivitus Swedbankis oli pelgalt kerge ehmatus. Liialdamata võib kinnitada, et valitsusasutused, pangad ja kaupmehed said euroeksamiga edukalt hakkama.

Eesti kroon oli kahtlemata väga hea raha. Ometi ei tohiks krooniaja leinamine lämmatada uhkustunnet euro üle. Me oleme saanud hakkama päris suure vägiteoga. Veel aasta aega tagasi leidus küllalt “arvamusliidreid” ja analüütikuid, kes pidasid Reformierakonna euro-sihti utoopiliseks ja valitsust äpardunuks. Täna räägivad need samad inimesed muidugi hoopis teistsugust juttu. Eestist on saanud ka maailma meedia silmis peaaegu et imelaps.

Edukas üleminek eurole pühitseb kõik need lõputud tööpäevad ja unetud ööd, mida valitsusliikmed, paljud poliitikud ja ametnikud euro saamise nimel ohverdasid. Suur tänu neile! Aga euro ei ole ainult Reformierakonna ja valitsuse töövõit. Uus vääring on kasulik tervele Eesti rahvale – euro toob uued investeeringud, uued töökohad ja suuremad sissetulekud.

Euro on meile kindlasti üks lisandunud julgeolekutagatis. Oleme maailma suuruselt teise rahanduspiirkonna täisliige kõigi selle eeliste ja kohustustega. Peaminister Ansip ütles uusaastaööl Estonias: „Euro on kinnitus, et Eesti ongi Euroopa – ilma mingite agade või 15,6466-ste vaheastmeteta. Oleme ühtaegu eestlased ja eurooplased – tõeks on saanud Gustav Suitsu kuulsad sõnad.“

Edukaid aastaid euro seltsis!