Õpetlik teekond rahamaailma

Harvardi Ülikooli professor Niall Fergusoni sulest on värskelt ilmunud suurepärane teos „Raha võidukäik. Maailma rahanduse ajalugu“. Raamatus antakse oivaline ülevaade raha, väärtpaberite, börsi, kindlustuse ja teiste oluliste finantsinstrumentide ja -institutsioonide tekkeloost. Ajaloolisele tagasivaatele lisaks leiab kaante vahelt veel ohtralt autori omapoolseid seletusi ja kriitikat tänapäeva rahamaailma ülesehituse ja kriiside ohjamise kohta.

Iga suur mull ja sellele järgnenud kriis on tõestanud, et majandus pole pelgalt ratsionaalne matemaatika ja kaine riskide kalkuleerimine. On üsna selge, et inimeste ebaobjektiivsus, ebakompetentsus ja emotsionaalsus on otsuste langetamisel (ka finantsturgudel) äärmiselt suure kaaluga.

Ferguson toob välja 10 tunnetuslikku lõksu, kuhu inimesed otsuste tegemisel langevad:

  1. Kättesaadavuse deformatsioon – kalduvus toetuda otsuste langetamisel sellele infole, mis on meie mälus kergemini kättesaadav, mitte aga sellele, mida tegelikult vaja oleks;
  2. Tagantjärele tarkus – kalduvus pidada mingeid sündmusi tõenäolisemaks pärast nende toimumist (ex post) kui enne nende toimumist (ex ante);
  3. Induktsiooniprobleem – kalduvus sõnastada üldisi reegleid ebapiisava info põhjal;
  4. Ekslik ühendamine või eraldamine – kalduvus ülehinnata võimalust, et seitse 90% tõenäosusega sündmust kõik toimuvad, ja samas kalduvus alahinnata tõenäosust, et seitsmest 10% tõenäosusega sündmusest vähemalt üks siiski toimub;
  5. Tõendamissoovi deformatsioon – kalduvus otsida oma algsele hüpoteesile kinnitust, selle asemel et tuvastada asjaolusid, mis võiks selle kummutada;
  6. Müraefekt – kalduvus lasta asjasse mittepuutuval, kuid asjaga lähedalt seotud infol meie otsust mõjutada;
  7. Afektiheuristika – olukord, kus omaksvõetud väärtushinnangud hakkavad segama tulu-kulu arvestust;
  8. Mastaapide ignoreerimine – viga, mis ei lase meil proportsionaalselt hinnata, millest me võiksime loobuda erinevate suurusastmetega kahjude vältimiseks;
  9. Ülemäärane enesekindlus kalibreerimisel – kalduvus alahinnata oma otsuste ligikaudsust (nt kalduvus ajada segi mõisted „parimal juhul“ ja „kõige tõenäolisemalt“;
  10. Kõrvalseisja apaatia – kalduvus eitada üksikisiku vastutust, kui oleme üks paljudest.

Eksperimendid on tõestanud, et inimestel on suurem vastumeelsus riski suhtes, kui väljavaated on positiivsed, ja riskivalmidus, kui väljavaated on negatiivsed. Kaotusel on umbes kaks ja pool korda suurem mõju kui samal suurel võidul, nagu tõestasid oma uurimustööga Kahneman ja Tversky.

Tagant järele targana saab tõdeda, et Eestiski aset leidnud pöörane majanduskasv, kinnisvarabuum koos tarbimis- ja laenuralliga ning seejärel suure pauguga saabunud masu oli ajalooliselt paratamatu asjade käik. Inimestel on lihtsalt kombeks üheskoos eufooriasse tõusta ja seejärel masendusse langeda. Miljard dollari küsimus teadlastele ja riigijuhtidele on hoopis see, kuidas järgmisi anomaaliaid vältida või vähemalt õigeaegselt ära tunda?

Savisaar ja Ansip – tuli ja vesi

Paar nädalat tagasi üllatas paljusid inimesi Andrus Ansipi avaldus, milles ta välistas koostöö Edgar Savisaarega. Ometi pole selles avalduses midagi väga murrangulist ega uudset. Ansip ja Savisaar ei ole suhelnud alates 2007. aasta aprillist ja vähemalt peaministri poolt puudub ka edaspidi selleks soov. Millest siis selline välistamine?

Põhjus on tegelikult väga lihtne: Ansip lihtsalt ei usalda Savisaart. Ei usalda ja kõik. Kui usaldust pole, siis pole võimalik ka koostööd teha. Aus on see enne valimisi ka välja öelda. Poliitikas ei otsita südamesõpru teistest erakondadest, sest eelkõige on tähtis esindada enda valijate huve. Ometi saavad koostööd teha ka kõige vastandlikumad jõud, tuleb lihtsalt ühisosas ja mängureeglites kokku leppida. Aga koostöö põhineb ikkagi usaldusel teineteise vastu. Ainult usaldades on võimalik ajada ühist Eesti asja.

Veelahe Ansipi ja Savisaare vahelt jooksis lõplikult läbi pronksiööl. Vene valijaskonnale toetuv ja neid ainuesindav Savisaar ei teinud midagi, et vägivaldseid märatsejaid Tallinnas korrale kutsuda. Savisaare jaoks oli ilmselgelt surve valitsusele olulisem, kui avaliku korra ja Eesti seaduste tagamine pealinna tänavatel.  Pronksiööde sündmustes aktiivset rolli mänginud Kremlimeelne Notšnoi Dozor tahab praegu Savisaart lausa oma ametlikuks esindajaks valida. Savisaar ise käib Moskvas tihedamini kui Riigikogus.

Parteipoliitilised võidud on Savisaare jaoks olnud tähtsamad kui Eesti riiklikud eesmärgid. Aktiivselt kaitstakse venekeelsete ja venemeelsete koolide püsimist. Keskerakondlik (venekeelne) meediaruum ja nende valimiskampaaniad annavad aga jätkuvalt maksimumi, et süvendada lõhet kahe kogukonna vahel Eestis. Absurdne võitlus Eestis vohava „fašismiga“ „No pasaran!“ stiilis on selle küünilise ja Kremlimeelse ajupesu parim näide.

Ansip on öelnud, et tema ei usu, et Savisaar esindab Eesti riigi huve. See välistab üheselt ka võimaliku koostöö. Savisaare Venemaale orienteeritud poliitika teeb tegelikult juba ammu muret ka Keskerakonna eestlastest noorema põlvkonna poliitikutele, kes näevad, kuidas see on viinud peaaegu viimasedki eestlastest toetajate riismed. Aga täna on nad liiga nõrgad, et nende sõna erakonda kuidagi muuta suudaks.