Segasummasuvila ehk Eesti poliitika 2010

Põhjamaiselt igavat poliitikamaastikku peljanud poliitikahuvilised pole 2010. aastas kindlasti pidanud pettuma. Eesti poliitika pakub jätkuvalt üllatusi, uusi tulijaid ja ootamatuid arenguid. Kõige dramaatilisemad sündmused toimuvad üllatuslikult just parteide endi sees, mitte niivõrd parteide omavahelistes suhetes.

Ühe huvitava suundumusena on Eesti poliitikas viimase aasta jooksul süvenenud uus trend – erakonna esimehelt kaaperdatakse tema juhitav erakond. Üldjuhul avaldub see koos räpase sisetüliga ja võib halvemal juhul päädida nii esimehe kui erakonna kadumisega poliitiliselt areenilt. Kaaperdamist on esinenud nii Rahvaliidu, roheliste kui sotsiaaldemokraatide ridades. Üks on igatahes kindel, et vennatapule keskendumine erakonna populaarsust ei tõsta.

Otsa tegi juba eelmisel aastal lahti Karel Rüütli Rahvaliidust. Nähes skandaalidest räsitud partei iseseisvana jätkamise perspektiivitust läks ta vastuollu oma vaimse isa Villu Reiljaniga. Rüütli ja tema meeskond ei suutnud ka ülejäänud parteid sotsidega ühinemises veenda ning peagi kadus võim käest. Kelle kätte täpselt see võim seal kadus pole ilmselt siiani selge. Karel Rüütlist on aga praeguseks saanud sotside lihtliige. Rahvaliidu uued juhid Juhan Aare ja Lauri Vitsut on end lausa valguskiirusel suutnud mässida skandaalidesse, mis ei aita kindlasti kaasa Rahvaliidu uuele tulemisele.

Sotsiaaldemokraatide seis pole samuti palju selgem. Kindel paistab olevat vaid see, et Jüri Pihl pikalt enam erakonda ei juhi. Kas ta vahetatakse välja enne või peale valimisi on juba tehniline küsimus. Erakonna liikmete sõnul tal autoriteeti ja karismat partei sees ei piisa, tugevatest liitlastest rääkimata. Paljudele on vastuvõetamatu ka Pihli autoritaarne ja jõustruktuuridele omane juhtimisstiil. Võim on seega jagunenud Pihli, Eiki Nestori ja Indrek Saare kildkondade vahel, kes omavahel intrigeerides lõbusat mudamaadlust peavad. Seda kõike vaatab muidugi rahuliku muigega pealt Keskerakond, kes siseheitlusest nõrgestatud sotsidest Tallinna võimuliidus jätkuvalt stalinliku üleolekuga üle sõidab.

Rohelised pole traditsioonilises mõttes erakond kunagi olnud. Pole neil õieti erakonna esimeest, selget organisatsiooni ega peakontorit. Tegemist on rohkem mõtteviisi kui poliitilise ühinguga. Ometi suudeti ka selles amorfses koosluses nii kõvasti ja inetult tülli keerata, et Eestimaa Roheliste Erakonnast pole sisuliselt enam mõtet rääkida. Lüürikud ja füüsikud (nii nimetati erinevaid leere) on teineteises lõplikult pettunud. Pettunud on muidugi ka suur hulk valijaid ja neid, kes ootasid eelmise korra uustulnukatelt „teistsugust“ poliitilist kultuuri. Igatahes on roheliste n-ö esimees Marek Strandberg partei eesotsast taandumas, uut jõulist liidrit pole seni veel areenile tõusnud.

Üdini erinevatel Rahvaliidul, sotsidel ja roheliste erakonnal on siiski 2010. aastal üks ühine joon – ebaedu. Nii võibki juhtuda, et järgmises Riigikogus on esindatud ainult neli erakonda: kaks suurt ja kaks väiksemat. 101 kohta jaotavad kaks parempoolset, üks vasakpoolne ja üks populistlik partei. Rohelistel ja Rahvaliidul võib 5% valimiskünnise ületamine osutuda lihtsalt ülejõukäivalt keeruliseks. Parteimaastik korrastuks seega kiiremini kui paljud eksperdid julgevad täna ennustada.