Superstaari tagasitulek

Praegune majanduskriis on kahtlemata olnud paljudele väga raske. Eriti kurb on inimeste pärast, kes on kaotanud töö ja sotsiaalse sidususe. Paljud arvavad, et Eesti on maailma kõige kehvem riik kõige kehvema majandusega. Ometi pole lootus lõplikult kadunud.  Eesti majandus on küll kukkunud 2006. aasta tasemele, aga täpselt sama on juhtunud pea kõikides Euroopa riikides. Meie tõus ja langus on olnud viimastel aastatel lihtsad suurema amplituudiga, aga trend on täpselt sama kogu Euroopas. Majandusarengu loogilist tsüklilisust ei õnnestu ikka kellegil petta.

Mitmed analüütikud ja ettevõtjad on juba jõudnud avaldada arvamust, et Eestil on head võimalused väljuda globaalsest kriisist kiiremini ja tugevamalt kui paljud teised. Veelgi enam – ennustatakse Eesti kui superstaari tagasitulekut. Mis lubab teha nii julgeid avaldusi?

a) Eesti riigi laenukoormus on väga madal, isegi kõige madalam Euroopa Liidus. See tähendab, et valitsus on suutnud oluliselt kulusid kärpida ega ole elanud oma laste ja tuleviku arvelt. Sest laenud tuleb kunagi tagasi maksta. Sel ajal kui teised riigid hakkavad laenude tagastamiseks inimeste maksukoormust tõstma, saab Eesti hakata taas kord makse alandama. Riigi madal võlakoormus on üks väga oluline makromajanduslik näitaja.

b) Eesti riigieelarve defitsiit on üks madalamaid Euroopa Liidus. Valitsus on käitunud väga paindlikult ja kiirelt viimaks kulud tuludega kooskõlla. Eesti riigil on jätkuvalt ligi 10% SKPst kogutud reservidesse. Meil ei ole raskusi pensionide ja õpetajate, päästeametnike ning arstide palga maksmisega. Erinevalt Lätis ja Leedust ei ole valitsus vähendanud pensione või sotsiaaltoetusi. Küll aga on jõuliselt kärbitud riigi tegevuskulusid, poliitkute ja ametnike sissetulekuid. Eesti jätkab rangelt konservatiivse rahanduspoliitikaga. Isegi paljudes rikastes lääneriikides on eelarve defitsiit mõõdetav kahekohaliste numbritega…

c) Investeeringute osakaal riigieelarvest on kõige kõrgem Euroopa Liidus. Me lihtsalt ei kuluta maksumaksjate ja ELi raha ära, vaid teeme tohutuid investeeringuid infrastruktuuri, teadus- ja arendustegevusse ning haridusse. Need kõik on pikaajalised investeeringu tulevikku, mis suurendavad Eesti inimeste ja riigi konkurentsivõimet rahvusvahelisel maastikul. Eesti riigi tulevik ei saa baseeruda lihtsal ja üliodaval allhankel, vaid teadmistemahukal ja kõrgetasemelisel tootmisel ja teenustel.

d) Valitsus on kriisile vaatamata suutnud hoida madalat maksukoormust ja soodsat ettevõtluskliimat. Eesti riik on stabiilne ja edumeelne. Meie rahandus on korras ja usaldusväärne. Meie tööjõukulud ei kasva enam plahvatuslikult (halb uudis töötajale, hea uudis töökohtade loojale). Kõik need argumendid muudavat Eesti turbulentses maailmas vägagi atraktiivseks investeeringute sihtmaaks. Kõik see tähendab aga uusi töökohti, uusi tellimusi ettevõtjatele ning mõistagi ka suuremaid maksulaekumisi riigikassasse.

e) Valitsus jätkab kindlalt euro-kursil. Erinevalt mitmest teisest Ida-Euroopa riigist on Eesti valitsusel reaalne tegevusplaan euro kasutuselevõtuks 2011. aastal. Eesti on suure tõenäosusega ainus (sic!) Euroopa Liidu liikmesriik, kes täidab tänavu kõik Maastrichti kriteeriumid.

Kui siia lisada veel ülejäägis kaubavahetus, stabiilne valitsus ja haritud tööjõud, siis saabki üsna selgeks, miks Eestil on kõik võimalused, et juba paari aastaga tuhast tõusta ning taastada oma imelapse maine kogu maailmas. Mina igatahes usun sellesse täie kindlusega.

Kas veel 4 aastat hoogsat paigalmarssi?

Täna ilmus Päevalehes arvamusuuring, mille kohaselt võtab Keskerakond Tallinnas ainuvõimu ka järgmiseks neljaks aastaks. Olgugi, et tegemist on tundmatu uuringufirma läbiviidud küsitlusega, mille tulemustes võib mõneti kahelda, siis mõelgem korra reaalsele elule. Mis juhtub, kui Keskerakond tõesti jätkab üksi pealinna valitsemist veel neli aastat? Olukord on murettekitav mitmel põhjusel:

1) Tallinna juhtimises ei muutu sisuliselt midagi, vähemalt paremuse poole mitte. Jätkuvalt tehakse maksumaksja raha eest rõvedat ajupesu, jätkuvalt lokkab korruptsioon ja hämamine. Linnavõimu juurde ei tule ühtegi uut inimest, mitte ühtegi uut ideed, mitte grammigi värsket energiat. Jätkub hoogne paigalmarss kõlava trummipõrina saatel.

2) Tallinn kaugeneb euroopalikust juhtimiskultuurist. Üha enam süveneb ametnike sundparteistamine. Üha enam lämmatatakse edasiviiv kriitika, vaba mõttevahetus ja kodanikualgatused. Otsuseid langetakse demokraatliku debateerimise ja kompromisside asemel partei esimehe ainuisikulise suva järgi.

3) Tallinn liigub üha kiiremini pankroti suunas. Üle võimaluste kulutamine, röögatu laenukoormus ja valimisvõidu nimel välja käidud ebarealistlikud lubadused viivad Tallinna peagi sügavasse kriisi. Info täieliku kontrollimisega varjatakse pankrotti ilmselt 2011. aasta Riigikogu valimisteni.  Piiramatu eelarvega propagandamasin süüdistab kõikides hädades Vabariigi valitsust ja nelja aastaaega…

4) Eestlased kaugenevad Tallinnast. Uuring näitas, et Keskerakonda toetab kõigest 10% eestlastest. Seega ei ole keskerakondlik ainuvõim eesti keelt  kõnelevate inimeste hulgas legitiimne, usaldusväärne ega tõsiseltvõetav. See viib suure hulga inimeste kaugenemiseni linnavõimust. Keskerakonnal ei jää selles olukorras muud üle, kui toetuda täielikult venemeelsetele valijatele, mis toob ilmselt kaasa rahvusküsimustes pidevate konfliktide tekitamise. See on ei ole kindlasti Eesti kui terviku huvides.

Keskerakond on oma valikud teinud. Kuidas aga valivad 18.oktoobril need 35% inimestest, kes tänaseks veel pole oma eelistust langetanud?