Savisaar eelistab lastele vange

Sündivus Eestis on viimastel aastatel tänu laste väärtustamisele, suuremale kindlustundele ja vanemahüvitisele oluliselt kasvanud. Paraku ei suuda selle üdini positiivse trendiga Tallinna linn ühte sammu käia. Ühelegi noorele perele pole uudiseks probleemid lasteaedadega. Esmalt jaburalt pikaks veninud järjekorrad lasteaedadesse, eriti veel sõimerühmadesse. Pitlikult öeldes läheb laps enne esimesse klassi kui talle lasteaias koht vabaneb.

Lisaks on probleem lasteaiakoha saamisega kodu lähedale. Või siis kahe või enama lapse panemine ühte lasteaeda, et lapsevanemad ei peaks pool tööpäeva auto või ühistranspordiga mööda linna tiirutama. See kõik on ajakulukas, kallis ja kohati isegi ohtlik. Kõigele lisaks on vähendatud lasteaedade rahasid veerandi võrra. Ja seda olukorras, kus pealinnas leidub veel 2009. aastal lasteaedu, kus lastele antakse kaasa oma tualettpaber… See kõik on väga jabur.

Aga millised prioriteedid on Tallinna linnal? Selle asemel, et ehitada uusi lasteaedu ja palgata kasvatajaid ehitab linn uusi korterelamuid ja teeb meediashow´d reisisaatjatega. Olgugi, et sundüürnikuid enam linnas pole ja vabal turul on tühje kortereid saadaval imeodavalt ja tuhandete kaupa, matab linn elamuehitusse jätkuvalt sadu miljoneid. Ja kes on siis need õnnelikud väljavalitud, kes saavad maksumaksja kulul eluaseme? Eelkõige endised vangid ja need üürivõlglased, kes on eelmistest korteritest välja tõstetud. Ja linnavalitsuse juttu kuulates hakkavad kortereid saama ka teatud linnaametnikud (ilmselt parteipileti alusel) hoolimata sellest, et erinevalt lasteaednikest linnaametnike palka ei kärbitud.

Igatahes tundub, et lapsed ja noored pered Keskerakonna prioriteedide esisajasse ei mahu.

Kaalul on rohkem kui võimuliit Ruhnus

18. oktoobril ei otsusta valijad oma häält andes mitte ainult uue võimu üle Ruhnus, Valgas või Tallinnas, vaid suuresti ka Kadriorus. Järgmised presidendivalimised on täpselt kahe aasta pärast – sügisel 2011. On üsna ebatõenäoline, et kolm esimest hääletusvooru Riigikogus tagaks mõnele kandidaadile 2/3 häältest. Nii lähebki presidendi valimine taas kord valimiskogu kätte, kus lisaks 101-le Riigikogu liikmele osaleb veel 244 kohaliku omavalitsuse esindajat.

Nii et tegelikult valime sel sügisel Eestile järgmise presidendi. Sest kui jõujooned Riigikogus võivad 2011. a kevadistel parlamendivalimistel muutuda ca 20 inimese võrra, siis kohalikel valimistel toimuvad palju suuremad nihked. Kas need nihked toimuvad euroopaliku ja avatud juhtimise suunas või vajutakse pigem idanaabri mõju- ja mõttesfääri, see on juba rahva otsustada.

Pigem toetada lennuliiklust, mitte bussifirmasid

Tallinna kesine lennuühendus muu maailmaga ei ole kellegile eriliseks uudiseks. Õigeks ajaks Lääne-Euroopasse jõudmine on muutunud ikka väga keeruliseks ning eeldab üldjuhul Riia, Stockholmi või Kopenhageni kaudu reisimist. See kõik röövib aega ja raha ning on mõttetult ebamugav. Nigelate ühenduste peamine põhjus on eelkõige Eesti turu väiksus ja suhteliselt madal ostujõud. Turistide siia lendamise indu on oluliselt kärpinud ka viimaste aastate tohutu hinnaralli. Kui õlu Raekoja platsis maksab juba rohkem kui Dublinis, siis naljalt ikka turisti siia ei meelita.

Sellest lähtuvalt on Tallinna Lennujaam teinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku võtta enda kanda 58 miljoni krooni ulatuses lennujaama turva- ja päästekulusid. Nende kulude võtmine riigi kanda aitaks alandada lennujaama maandumistasusid ca 30%. See oleks pikk sama edasi ja aitaks meil Riia lennujaamaga konkurentsis püsida. Väidetavalt maksab Läti riik Riia lennujaamale ja Air Balticule kuni pool miljardit krooni aastas toetusi. See polevat küll kõikide ELi riigiabi reeglitega kooskõlas, aga ometi see täna toimib. Tallinna Lennujaamal on sellise Riia-poolse dumpingu tingimustes väga keeruline konkurentsis püsida.

Kahjuks pole MKM seni oma kopsaka eelarve juures suutnud leida võimalusi, et Lennujaama taotlust rahuldada, olgugi et samal ajal on oluliselt vähenenud nende kulutused, mis seotud palkade ja ehitus- ning kütusehindadega. Nii olemegi olukorras, kus MKM doteerib jätkuvalt Kapa ja Kohila vahel tühjana sõitvat maaliinibussi (õigemine bussifirma omanikku) ja rongipileti õigest hinnast maksab isegi riigikogu liige kõigest 10%. Tallinna uuenenud Lennart Mere Lennujaamas vihiseb aga tuul…

Imedemaa Kasahstan

DSCN0318

7.-9. september õnnestus peaministri visiidi raames külastada Kasahstani. Kui enamik (noori) inimesi teab Kasahstani eelkõige  filmikangelase Borati järgi, siis päris maailmas on tegu uue tõusva tähega Kesk-Aasias. Õitsele puhkenud arengu taga pole aga midagi muud kui diivanist purskuv nafta ja maapõues peituv Mendelejevi tabel täies koosseisus. Lisaks lõpututele naftadollaritele teeb riigi eripäraseks ka kõikvõimsa presidendi Nursultan Nazarbajevi ambitsioonikad plaanid.

Kohtumistel presidendi, Senati esimehe ja peaministriga räägiti mõistagi kahe riigi headest suhetest, lisaks veel koostööst põlevkivi ja transiidi valdkonnas. Kui Kasahstani rikkus peitud eelkõige maapõues, siis Eesti riik võib uhke olla oma e-valitsuse, Skype´i ja kõrge internetiseerituse üle. Igal juhul oleks Eesti kõrgtehnoloogia ja IT-alase know-how viimine Kesk-Aasiasse nutikas ja kasulik plaan. Ja muidugi oleks tore, kui Kasahstani maavarad ja muud tooted leiaks tee Euroopa turgudele läbi Eesti raudtee ja sadamate. Kahjuks takistab neid plaane meie ühise naabri Venemaa protektsionistlik ja ebamõistlik majanduspoliitika (kõrged tollimäärad, eritariifid jne).

Vaieldamatult on uuenenud Kasahstani suurim vaatamisväärsus pealinn Astana. 1998. aastal otsutas Nazarbajev, et senise pealinna Alma-Ata asemel rajatakse uus pealinn keset tühja steppi Astanasse. Sisuliselt viie aastaga on ehitatud üles täiesti uus superlinn, mis näeb välja nagu Dubai. Loomulikult on linn rajatud president Nazarbajevi isiklike jooniste järgi. Muuseas on president kohendanud ka Kasahstani riigi hümni viisi ja sõnu… Olles samal ajal ka võimekas maaldeja ja tennisist. Selline ongi tänapäeva valgustatud monarh (kusjuures ametisse määratud elu lõpuni).

DSCN0264

Astana on igatahes võimas. Mitte ühtegi juhuslikku detaili ega liigset elementi. Küll aga hulgaliselt paleesid, alleesid, viadukte, muuseume, pilvelõhkujaid ja losse. Juba täna elab Astanas üle 600 tuhande inimese, aga ehitused käivad miljoni piiri ületamiseks lähimal ajal. Nagu president ütles – uue linna rajamine tühjale kohale tõestab kasahhidele, et nad on kõigeks võimelised. Tõepoolest, kõrgete nafta- ja gaasihindade juures on võimalik korda saata imesid.  Kui ka demokraatia ja isikuvabaduste edendamine sama jõudsalt edeneks kuuleks me kasahhidelt veel suuri tegusid.

Kasahstan on territooriumilt üheksas riik maailmas. Rahvaarv on ligi 16 miljonit, aga kasvab kiirelt. Ja kui su naabriteks on Venemaa ja Hiina, siis tulebki mõelda suurelt. Mastaabid on seal igatahes muljetavaldavad. Meie visiidi ajal alustati 2000km (sic!) pikkuse maantee rajamist Hiinast Venemaale.

Borati ja tema õde ei õnnestunud seekord kohata, aga küllap siis järgmine kord.

Nälg teeb IRLi tigedaks

siim

IRLi nälg väikese segaduse järgi on nad pannud ootamatult üsna kummalist juttu ajama. Jääb vaid üle mõtiskleda, kas veiderdatakse rumalusest või hoopis vastupidi – väga sihilikult … Teemaks mõistagi Eesti esindaja nimetamine Euroopa Komisjoni. Kummutaks kiirelt mõned IRLi välja öeldud argumendid.

1) IRL väidab, et praegune Kallase koht on ebaoluline. Tegelikult ei ole Eestil lootustki ilma Kallaseta saada endale uuesti Komisjoni asepresidendi kohta. Kallas on kusjuures ainus asepresident uutest liikmesriikidest.  See on väga kõva sõna. Kallase tööd on kiitnud kõik Eesti välispoliitika eksperdid ja ka Euroopa Komisjoni praegune president Barroso (täpsemas sõnastuses “esmaklassiline”).

2) IRL väidab, et Eesti peaks endale nõudma paremat porfelli ja n-ö oma teemat. Tegelikult ei ole Eestil kui miniriigil erilist võimalust mingeid nõudmisi esitada. Ja ega Euroopas ei saa riigid  “oma” teemasid volinike kaupa, pigem läbi erinevate initsiatiivide või institutsioonide. Lõpuks võib kodune kaerajaan ja venitamine viia hoopis selleni, et Eestile jääb ühel hetkel mõni täiesti marginaalne portfell. Vot siis võiks küll Kallas parem koju tulla.

3) IRL väidab, et Eesti kiirustab praegu. Tegelikult on juba 11 liikmesriiki juba oma kandidaadi esitanud ja iga päevaga lisandub mõni uus.  Oleks naiivne arvata, et Brüsseli suurtes telgitagustes ei käi juba praegu kibe taustatöö ja eelläbirääkimised. Kusjuures valdavas enamuses liikmesriikidest jätkab senine volinik, mis on vaieldamatult läbirääkimistel trumbiks.

4) IRL väidab, et volinik peab Brüsselis ajama jõuliselt Eesti asja. Tegelikult peaks isegi IRL teadma, et Komisjoni volinik EI TOHI ajada oma liikmesriigi asja. See on lausa keelatud. Volinik on küll määratud oma kodumaalt ja mõistagi esindatakse teatud väärtusi ja seisukohti, aga volinikuna esindatakse Euroopa Komisjoni ja ELi kui terviku huve.  Samas on Brüsselis kõigile teada, et Eestit tuntakse seal just läbi Kallase kui äärmiselt tunnustatud ja professionaalse juhi. Paremat müügimeest Eestil lihtsalt pole.

Muidugi oleks omamoodi tore, kui Kallas naaseks Eestisse ja realiseeriks siin oma võimeid. Aga praegu tuleb Eesti riigi huvid seada esmakohale. Alati võib ju arutada paremaid kandidaate, aga sel juhul olgu põhjused selged ja argumendid tugevad.

Ainult mitte need!

Keskerakond reklaamib end tänavatel segasevõitu loosungiga “kes siis veel”.  Minul tekkib kohe reaktsioon  “ainult mitte need”.  Miks? Põhjuseid on muidugi mitu. Üks peamised argumente on pealinna teede masendav olukord.  Teedeehituse ja liikluse korraldamise asemel on Keskerakonna linnavalitsus eelistanud tänavaid eelkõige ajutiselt (ja loomulikult vahetult enne valimisi) pisut kõpitseda ning siis suurejoonelisi avamisi teha.

Samal ajal on näiteks Põhjaväil juba 10 aastat lõpuni välja arendamata. Põhjaväilast on aastaid valmis keskmine, Ahtri tänava lõik, aga nii Kopli kui Pirita poolsed osad on nukralt lõpetamata. Iga üks, kes on üritanud hommikul Piritalt kesklinna sõita, teab, milline meeletu ummik on Russalka juures.  Linn pole lihtsalt soovinud leida ressursse, et rajada lihtne kahetasandiline ristmik ja lõhkuda see piinlikust tekitav pudelikael.

Täpselt sama ükskõikset suhtumist kohtame Haabersti ringi juures, kus inimesed on samuti sunnitud lõpututes ummikutes hommikuti ja õhtuti aega raiskama. Samas jäi linnal sel aastal lihtlabase haldussuutmatuse tõttu kasutamata ligi 500 miljonit krooni euroraha, mis oli ette nähtud just suurte liiklussõlmede arendamiseks. See pool miljardit krooni oleks muuhulgas loonud ka reaalseid, mitte asotsiaalseid töökohti. Kui selline ükskõike suhtumine pole kuritegelik, siis on see kindlasti pahatahtlik ja küündimatu.