Iseseisvuse taastanud Eesti valitsusreformi käigus loodi 1993. aasta veebruaris tööstus- ja energeetikaministeeriumi, ehitusministeeriumi ning kaubandusministeeriumi liitmise teel majandusministeerium. Peale liitmist teede- ja sideministeeriumiga sündis juba majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM). Paraku tundub, et üha keerulisemate ülesannete täitmiseks on MKMi haldusala liiga mitmekesiseks muutnud, et ühe katuse alla mahtuda. Järgmise valitsuse moodustamise käigus tasuks minu hinnangul kaaluda MKMi lahutamist kaheks eraldi ministeeriumiks, mis saaks oma ülesannete täitmisele paremini fokusseerida.

Praegu on MKMi vastutusalad niivõrd laia spektriga (lennundusest IT ja energeetikani), et ka kõige võimekamal ministril peaksid esinema üliinimlikud võimed selle kõige süvitsi mõistmiseks ja tipptasemel juhtimiseks. Ka kõige andekamatel meie seast on paraku ööpäevas ainult 24 tundi, mis seab töö tulemustele piirid. Ainuüksi asjaajamises Euroopa Liiduga peab Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister osalema nii majandusministrite, energeetikaministrite kui transpordiministrite nõukogu koosolekutel.

MKMi sisuline töö on hetkel jagatud viie valdkonna asekantsleri vahel (majandusareng, transport, energeetika, siseturg, side). Ja kuigi MKMi enda veebis näiteks deklareeritakse, et nende ülesannete hulka kuulub ka „riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine“, siis tegelikult pole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna asekantslerit ametisse nimetatud.  Kui valitsuse istungil üks minister hiljuti kõvahäälselt uuris, et kes meil IT eest vastutab, siis majandusministri poole ei osanud küll keegi vaadata. IT valdkond kui Eesti riigi üks prioriteete on hetkel MKMis selgelt vaeslapse rolli jäänud.

Energeetika on majandusruumi konkurentsivõime üks võtmeküsimusi. Pole aga normaalne, et sisuliselt paar inimest vastutavad kogu Eesti riigi energeetikapoliitika seadusandluse ettevalmistamise ja regulatsioonide täitmise eest. Puht inimlikult on seda koormust ja vastutust liiga palju. Nii muututakse paratamatult Eesti Energia üheks osakonnaks. Aga ühest eraõiguslikust turuosalisest nii suures sõltuvuses olemine ei ole pikas perspektiivis praktiline, eriti kui tulevikus võib tegemist olla avalikult kaubeldava ettevõttega. Ülimalt oluliseks muutub sõltumatu ja professionaalse know-how omamine tuumaenergiaga tegelemisel, kus  aga täna MKMis põhjalik kompetents puudub. Lisame siia veel spetsiifilised teemad nagu LNG, taastuvenergia, uued ühendused, turu avanemine, gaasimonopoli lõhkumine jne. Seda kõike on hirmus palju. Ainuüksi üks pisike valearvestus taastuvenergia toetuse rehkendamisel läheb maksumaksjale ja tootmisettevõtetele maksma sadu miljoneid eurosid.

Maanteeameti kesine võimekus tee-ehituse riigihangete korraldamisel kiskus segasel moel skandaali isegi MKMi kantsleri enda. Pikalt toppama jäänud Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ja Saaremaa silla keskkonnamõjude uuring ning segadus liiklusseaduse ja ühistranspordi dotatsioonide ümber on näited nigelatest töötulemustest. On ilmne, et see valdkond vajab ministeeriumi poolt rohkem süvenemist ja jõulisemat juhtimist.

Nende üksikute näidete taustal tundub, et loogilisem ja jõukohasem oleks MKM lahutada kaheks asutuseks: I majandus- ja energeetikaministeerium, II transpordi- ja kommunikatsiooniministeerium. Esimese alla jääks majandusareng, siseturg, ettevõtluspoliitika, Tarbijakaitseamet, EAS, Kredex ja riigi strateegilisemad ettevõtted (Elering, Eesti Energia, Eesti Post). Lisaks mõistagi energeetikaga seotud valdkonnad.

Transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtida jääks riigi infotehnoloogia ja kommunikatsiooni sektor ning olulised valdkonnad transpordis: lennundus, raudtee, sadamad, ühistransport ja teedeehitus. Lisaks transpordi ja logistikaga seotud suurettevõtted (Tallinna Lennujaam, Estonian Air, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam). Konkurentsiamet tuleks aga huvide konflikti vältimise huvides üldse rahandus- või justiitsministeeriumi haldusalasse liigutada.

Kindlasti küsitakse nüüd, et kust ministeeriumite lahutamiseks raha tuleb? Hästi läbi mõeldud asutuste töö reorganiseerimine ei pea kaasa tooma lisakulutusi. Efektiivsuse ja kompetentside parema juhtimise läbi saab kulusid isegi kokku hoida. Ja tegelikult leidub riigisektoris kokkuhoiu kohti teisigi.

Odavama haldamise saavutamiseks saab koondada kogu riigi kinnisvara (välja arvatud sümbolkinnisvara) ja selle arendamisega seotud tegevused Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi. Samuti tuleb liita riigi eri ametiasutuste tugiteenused (raamatupidamine, personalitöö, hanked jmt) ühtsetesse keskusesse ning sulgeda mittevajalikud asutused. Lõpuks ometi tuleks lõpuni viia eripensionide reform. Kokkuhoid on mõõdetav miljonites eurodes. Ja kui sellestki väheks jääb, siis võib sulgeda Kliima- ja Energiaagentuuri, mille ainsaks „töövõiduks“ näibki jäävat seotus Roheliste erakonna hämarate rahaasjadega.

Regionaal- ja põllumajandusministri töö liitmisel maaeluministeeriumi alla ja MKMi lahutamise tulemusel jääb ministrite arv valitsuses samaks, aga nende töökoormus ja vastutus jaguneb palju ühtlasemalt. Sama raha eest saab paremini juhitud riigi.

Eesti koolinoored saavad rahvusvahelistel mõõduvõtmistel üha kõrgemaid kohti, meie põhi- ja keskharidus kuulub PISA haridusuuringute järgi Euroopa ladvikusse. Aga paraku ei saa sama öelda Eestis kõrghariduse kohta. Jah, meil on päris korralikud ülikoolid ja suur hulk haridustaristust on viimastel aastatel viidud Euroopa tipptasemele. See pole aga piisav. Kaasaegsete õppehoonete ja -vahendite kõrval vajame kõrghariduses nüüd ka kvaliteedireformi.

Reformierakonna eesmärk on viia Eestis antav kõrgharidus Põhjamaade tipptasemele. Kvaliteetne haridus on aga kallis, seetõttu tuleb tagada kõrghariduse rahastamiseks avarad võimalused. Riiklik tellimus peab jõudma ülikooli stipendiumitena, mis katab õppekoha tegeliku maksumuse. Doktoriõpet saab väärtustada praegusest oluliselt suuremate stipendiumitega. Vajaduspõhine õppetoetuste süsteem peab kindlustama, et kõrghariduse saab omandada iga andekas noor olenemata varanduslikust taustast.

Lapsevanemaile tuleb luua soodne keskkond investeerimiseks oma lapse ja iseenda haridusse. Vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi võiks maha arvata isiku maksustatavast aastatulust. Erisoodustusmaksu kaotamisega tööga seotud tasemekoolituselt, ennekõike doktoriõppelt, avanevad ettevõtjail paremad võimalused töötajate tasemekoolituseks. Kõik see kaasab haridusse hädavajalikku lisakapitali ja erainitsiatiivi.

Eesti ülikoolid ei pea võistlema teineteisega, vaid tegema koostööd rahvusvahelises konkurentsis. Oluliselt tuleb suurendada panust teadus-ja arendustegevusse, mille rahastamine peab jõudma 3%-ni SKTst. Ülikoolide, riigi ja erasektori koostöö peab jõudma reaalmajandusse.

Kõrgkvaliteetset haridust saavad anda ainult tipptasemele õppejõud. Andre´ Weili ülikoolitöötajate palkamise seadus ütleb: esmajärgulised inimesed palkavad teisi esmajärgulisi inimesi, teisejärgulised inimesed palkavad aga kolmandajärgulisi inimesi. Ülikoolid vajavad väga kõrget akadeemilist kvaliteeti, õppejõududeks parimatest parimaid. Tihti on just oivaliste õppejõudude leidmine meie ülikoolide suurim arengupidur.

Eesti ülikoolide ja kõrghariduse edasiviivaks jõuks on omavaheline koostöö, rahvusvaheline avatus ja eristumine. Meie peamiseks väljakutseks pole kõrghariduse kättesaadavuse, vaid kvaliteedi tõstmine.

Aastavahetusel alanud üleminek eurole toimus silmatorkavalt sujuvalt. Ei täitunud oponentide hirmujutud viimase hetke devalveerimisest, ei takerdunud rahasüsteemid ega realiseerunud ükski teine kardetud riskistsenaarium. Isegi tänane pensionide maksmise paaritunnine viivitus Swedbankis oli pelgalt kerge ehmatus. Liialdamata võib kinnitada, et valitsusasutused, pangad ja kaupmehed said euroeksamiga edukalt hakkama.

Eesti kroon oli kahtlemata väga hea raha. Ometi ei tohiks krooniaja leinamine lämmatada uhkustunnet euro üle. Me oleme saanud hakkama päris suure vägiteoga. Veel aasta aega tagasi leidus küllalt “arvamusliidreid” ja analüütikuid, kes pidasid Reformierakonna euro-sihti utoopiliseks ja valitsust äpardunuks. Täna räägivad need samad inimesed muidugi hoopis teistsugust juttu. Eestist on saanud ka maailma meedia silmis peaaegu et imelaps.

Edukas üleminek eurole pühitseb kõik need lõputud tööpäevad ja unetud ööd, mida valitsusliikmed, paljud poliitikud ja ametnikud euro saamise nimel ohverdasid. Suur tänu neile! Aga euro ei ole ainult Reformierakonna ja valitsuse töövõit. Uus vääring on kasulik tervele Eesti rahvale – euro toob uued investeeringud, uued töökohad ja suuremad sissetulekud.

Euro on meile kindlasti üks lisandunud julgeolekutagatis. Oleme maailma suuruselt teise rahanduspiirkonna täisliige kõigi selle eeliste ja kohustustega. Peaminister Ansip ütles uusaastaööl Estonias: „Euro on kinnitus, et Eesti ongi Euroopa – ilma mingite agade või 15,6466-ste vaheastmeteta. Oleme ühtaegu eestlased ja eurooplased – tõeks on saanud Gustav Suitsu kuulsad sõnad.“

Edukaid aastaid euro seltsis!