Kui praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt peavad majandusaasta aruande peale heaks kiitmist allkirjastama kõik raamatupidamiskohuslase juhatuse liikmed, siis uue eelnõu kohaselt piisab ainult ühe tegevjuhtkonna liikme allkirjast. See muudab aruannete esitamise äriregistrile oluliselt mugavamaks ja kiiremaks.

Kõrgemate ühingu juhtimisnõuete täitmiseks mittetulundusühingute ja sihtasutuste puhul jätkuvalt kehtima nõue, et aruande allkirjastavad kõik juhatuse liikmed. Lisaks tekib OECD ettepanekul läbipaistvuse suurendamiseks sihtasutustel nõue avaldada soodustatud isikute nimekiri aruandeaasta kohta või viide allikale, kust selline info on leitav.

Eelnõu eesmärgiks on avardada ka ettevõtete võimalusi aruandluse esitamisel registrile, kus varasema PDF-formaadi kõrvale tekib ka elektroonilise aruandluse võimalus. Raamatupidamise seaduse muudatused valmistas ette rahandusministeerium.

Soome kogemust järgides tuleks ka Eesti ühiskonnas propageerida suhtumist, et ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp, vaid õppetund, mis võimaldab targemana uuesti alustada.

Eesti vajab inimesi, kes tahavad muuta maailma ja kes üritavad edasi hoolimata varasematest läbikukkumistest. Ebaõnnestumine on loomulik osa õppimise ja arenemise protsessist. Igast kogemusest saab õppida ja õpitust järeldusi tehes edaspidi edukam olla. Seetõttu tuleb muuta ühiskondlikku suhtumist ja julgustada inimeste ettevõtlikkust, aktiivsust ning riskivalmidust. Vähem peaks kritiseerima neid, kes mõnes heas ettevõtmises on nurjunud. Ebaõnnestumise aktsepteerimine ja kogemuslik väärtustamine on pika-ajalise edu saavutamise oluline eeldus.

Riskimine ja mugavustsoonist väljaspool tegutsemine sünnitab uusi projekte ja firmasid, kus luuakse töökohti ja arendatakse majandust. Ebaõnnestumise päeval saaks pidada seminare ja kohtumisi, kus ühiskonnas tuntud ja edu saavutanud arvamusliidrid räägivad oma senistest ebaõnnestumistest, edumudelitest ja õppekogemustest. Eestis on palju väga tublisid inimesi, kes on tippu jõudnud vaatamata raskustele ja põrumistele. Nende hulgas on nii ärimehi, poliitikuid, sportlasi kui kultuuritegelasi.

Eestis võiks tähistada ebaõnnestumise päeva Soomega samal ajal ehk 13.oktoobril. Ebaõnnestumise päeva võiks korralda EAS või Arengufond, sest ürituse peamine eesmärk on inimeste ettevõtlikkuse suurendamine. Tegemist poleks kindlasti riikliku pühaga, vaid lihtsalt päevaga, mis on pühendatud õppimisele ja innustamisele.

Vaata ka Soome ebaõnnestumise päeva veebilehte: http://epaonnistumisenpaiva.fi/

Praegu kontrollib Eesti Gaas sisuliselt kogu Eesti gaasiturgu. On selge, et kuniks üks monopol kontrollib kogu turgu, sh ülekandevõrkusid, ei soovi ükski teine ettevõtte Eestisse investeerida ja liigseid riske võtta. Samal ajal on LNG muutumas Läänemere piirkonnas reaalseks alternatiiviks Venemaalt pärit gaasile, mis suurendab kogu regiooni energiasõltumatust ühest tarnijast. Poliitiliste, tehniliste ja äriliste riskide maandamine on seejuures ka Eesti Gaasi huvides, kelle kliendid saavad seeläbi suurema kindlustunde tarnete jätkumise osas. Keegi Eestis ei soovi, et meil korduksid mõne aasta tagused Venemaa-Ukraina gaasitüli räpased sündmused.

Samuti on mõistlik luua tingimused biogaasi laiemaks kasutamiseks. Tarnijate mitmekesisus ja täiendavate tarnekanalite olemasolu suurendab gaasi varustuskindlust ja tekitab konkurentsi, mis loob eeldused reaalselt toimuva gaasituru tekkeks. Paar aastat tagasi toimus samalaadne võrkude ja tootmise eraldamine elektriturul, mis on oluliselt soodustanud vaba konkurentsi ja suurendanud läbipaistvust.

Võrkude eraldamine võib kaasa tuua ka soodsama hinna. Eurostat on võrrelnud omandiliselt eristatud ja eristamata võrguettevõtjaid. Arvutuse tulemused näitavad, et omandiliselt eraldatud turgudel langes elektrienergia hind tööstustarbijate jaoks aastast 1998 kuni 2006. aastani  3,0%, samas kui omandisuhteid eristamata turgudel kasvas hind 6,0%. Kahe riigi näitel võrreldud hinna vahe oli kogu üheksa aasta jooksul  9% omandiliselt eristatud turgude kasuks.

Ülekandevõrkude eraldamine on oluline etapp gaasituru arenguks. LNG terminali ehitamine, Eesti ja Soome vahelise gaasitoru Baltic Connectori rajamine ning ühenduste parandamine Lätiga on juba järgmised sammud, millega tuleb aktiivselt edasi tegeleda. Eesti Gaasil on ülekandevõrkude eraldamiseks aega 2015. aastani. Selle aja jooksul peab selguma, kas torude omanikuks saab keegi Euroopa Liidust pärit erainvestor või hoopis mõni Eesti riigile kuuluv taristu ettevõte.

Kõige rohkem on kõneainet pälvinud võlakriisis siplevate riikide äärmiselt lõtv eelarvepoliitika. Isegi majandusliku õitsengu aegadel elati võlgu. Tasub meenutada, et sarnaseid nõudmisi kostis ka Eestis – soov kõik ühe korraga valmis ehitada tulevaste laekumiste arvelt. Ka praegu leitakse, et kui mingi objekt on poliitiline prioriteet, siis pole raha allikas ja finantseerimismudel oluline. Tegelikult peaks olema vastupidi – kui miski on prioriteet, siis tuleb selle rahastamine tagada riigieelarvest enne teisi, vähemolulisi projekte. Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

Range eelarvepoliitika teine pool on paindlikum eelarve struktuur ja võimalus kiireteks kärbeteks. Heaoluriikide eelarved kipuvad olema seadustega nii ette reguleeritud, et olude muutumisel on valitsuste käed soetud. Eesti riigieelarvestki läheb kolm neljandikku automaatselt seadustes ette nähtud kuludeks. Tulude ära sidumine kindlate kuludega (nt aktsiisilaekumiste puhul) ei pruugi aga kriitilistel aegadel olla kõige mõistlikum eelarve kasutamise viis. Veel ohtlikum on aga riigikogu kõnetoolist lendu lastud sotsiaaldemokraatide mantra, mille kohaselt „sotside soov on raha kulutada, valitsuse asi on see raha leida“. Tundub, et mitte kõik poliitilised jõud pole teinud võlakriisist vajalikke järeldusi.

Ametühingute roll Vana Maailma tööturul on kasvanud liiga suureks. Paljudes Lõuna-Euroopa riikides on ametühingud muutunud progressi, avatuse ja paindlikkuse vastasteks. Ettevõtete ja riikide pankrotistumine tundub kohati olevat nendele väiksem mure, kui ühinguliikmete luksuslikest hüvedest loobumine. Ametühingute rakendamine vasakpoolsete poliitjõudude ette otsa on viinud destruktiivsete streikide ja jätkusuutmatu poliitika jätkumiseni. 14 kuupalka aastas, lisatasu arvuti kasutamise eest ja 50 aastaselt pensionile suundumine on kreekaliku ummiktee värvikamad näited. Tsunfti kitsaste huvide ja suletuse kaitsmine ning tööturu jäikus vähendab eurooplaste konkurentsivõimet tervikuna, sest tegelikult ei võistle me niivõrd omavahel kuivõrd ellujäämises nimel globaalses toiduahelas.

Lõuna-Euroopa majandused on tihti ülereguleerituse ja liigse bürokraatia ohvrid. Maksukeskkonna läbipaistvus ja äritegemise lihtsus on oluline argument uute investeeringute riiki meelitamisel. Ärikeskkonna atraktiivsuse edetabeli ladvikust aga ühtegi Lõuna-Euroopa riiki ei leia. Maailmapanga 2011. aasta „Ease of Doing Business“ edetabelis paikneb Kreeka 183 riigi hulgas alles 101. kohalt. Eesti on samas edetabelis kõrgel 18. kohal, kuid arenguruumi on meilgi.

Äri alustamise alamkategooria 149. koht peaks kreeklased tõsiselt tegutsema panema tööpuudusega võitlemisel.  Alates ehituslubade saamisest lõpetades kinnisvara registreerimise kiiruse ja investorite kaitsega on ruumi kasvuks, mille viljad annavad kiireid tulemusi uue majanduskasvu näol. Loomata jäänud ettevõtted kajastuvad püsivalt kõrges tööpuuduses ja kesistes maksulaekumistes aga veel pikka aega.

Võlakriisi riikidel on ajalooliselt olnud kombeks aktiivne sekkumine majandusse läbi maksuerandite ja dotatsioonide. Tegemist on liigse reguleerituse ja riigikeskse mõtlemise järjekordse rudimendiga, mis sünnib huvirühmade lobby tugevusest ja poliitikute nõrkusest toetuse nimel „meelehead teha“. Tulemuseks pole pelgalt tohutu koormus riigi rahakotile, vaid ka antud sektori nõrgestamine pikas perspektiivis. Vaba konkurents ja võrdsed tingimused on parim surve arenguks. Maksuerandite ja dotatsioonidega lülitatakse osa ettevõtlusest elutervest võistlusest välja. Resultaadiks on ebaefektiivsus, vähene innovatsioon ja konkurentsivõime kadumine, mille kulud määritakse ühtlase kihina maksumaksjate turjale.

Keerulise maksusüsteemi haldamine vajab omakorda kulukat ametnikearmeed ja õõnestab maksudistsipliini käsikäes korruptsiooniriski kasvuga. Iga erandi või toetuse kehtestamine sünnitab nõudmisi järgmiste järele, mis lumepallina kosudes kiirelt kogu maksukeskkonna lömastab. Riigipoolse liigse sekkumise osaks peab lugema ka riigile kuuluvaid panku ja ettevõtteid, millel pole mingit seost rahvusliku julgeoleku või piiratud ressursside haldamisega.

Teaduslikud uuringud tõestavad kõrgete maksumäärade ja süsteemi keerukuse negatiivset mõju maksukuulekusele. Euroopa Liidu siseturu huvides oleks kindlasti senisest palju selgem erandite ja maksusoodustuste (vähendamise) ühine poliitika, et vältida turumoonutusi ja ebaausat konkurentsi. Võlakriis on ilmekalt tõestanud, et dotatsioonide laiendamine pole jätkusuutlik lahendus. Majandustegevuse maksustamise loogika peab baseeruma  teadmisel, et toote eest maksab õiget hinda tarbija, mitte anonüümne maksumaksja. Ka riiklikud stiimulpaketid pakkusid surutise ajal ainult ajutist leevendust ega kõrvaldanud struktuurseid probleeme.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Euroopas lõõmavas majandussurutises on süüdi sotsialismi ja populismi segunemisel tekkinud Molotovi kokteil. See ei ole kapitalismi või turumajanduse kriis. Kindlasti mitte. See on liigse riikliku sekkumise, lodeva eelarvepoliitika ja vastutustundetu poliitilise juhtimise kriis. Võlguvõetud heaolu on tulevaste põlvede suhtes amoraalne ja majanduslikult kallis. Darvinistlikku tarkust meenutades tuleb mugavaks jäänud Euroopale soovitada – kohane ja arene või sind süüakse lihtsalt suuremate ja kiiremate poolt ära.

6. detsembril toimus kohtumine Riigikogu majanduskomisjoni ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhtkonna vahel. Kohtumisel leiti, et EAS peab keskenduma kõrget lisandväärtust loova ja eksportiva majanduse arendamisele.

EASi toetustel on olnud suurepärane mõju ettevõtete ekspordivõimekuse tõstmisele. Uuringud tõetavad, et aastatel 2005-2009 tõusis toetatud ettevõtete ekspordimüügitulu üle 70%. Ainuüksi 2011. aastal oli EASi eelarve 200 miljonit eurot, mis suunati otseselt Eesti majanduse arendamisse.

Nii parlamendi majanduskomisjoni liikmed kui EASi juhtkond nõustusid, et kasvuettevõtete toetamiseks tuleb lihtsustuda rahastamistaotluste käsitlemise bürokraatiat. Liigne paberimajandus ja pikad tähtajad ei tohi häid projekte eemale peletada. Samuti on selge, et EASi senine edukus väärtuslike projektide toetamisel tõestab, et nad väärivad rohkem iseseisvat otsustusõigust ja paindlikkust valikute tegemisel.

Arvestades, et valdav enamus Eesti firmadest on mikroettevõtted, kus kuni üheksa töötajat, peitub nende ettevõtete ekspordioskuste tõstmises tohutu kasvupotentsiaal, mis toetab nii majandusarengut kui tööhõivet.  Tihti ei vaja sellised mikroettevõtted isegi niivõrd rahalist tuge, kuivõrd praktilist nõustamist ja mentorlust kogemustega ettevõtjate poolt, ja just sellist koolitust ja ärivõrgustiku teenust saabki EAS pakkuda.

EASi statistika tõestab selgelt ka fakti, et kõige kasulikum ettevõtluse toetamise vahend on olnud reinvesteeritud ettevõtte tulumaksuvabastus. See on toonud Eestisse miljardite eurode väärtuses investeeringuid ja uusi töökohti. Reformierakonna eestvedamisel sisse viidud maksuvabastus hakkas kehtima 2000. aastal.

Juba 2014. aastal avaneb koos Euroopa Liidu finantsraamistikuga ka EASi uus tegevusprogramm ja rahastamine. Uue perioodi strateegiliste eesmärkide seadmine algab juba 2012. aastal, mil tuleb paika panna Eesti riigi ja ettevõtjate prioriteedid ettevõtluse arendamisel. EASi mõju ettevõtluskeskkonna arendamisel on Eesti riigi jaoks olulise tähendusega ja väljendub majanduskasvus, maksulaekumistes ning uutes töökohtades.

Euroopa Liidu 2014-2020 finantsperspektiivi koostamisel peaks Eesti riik seadma raha kasutamisel eesmärgiks tasuvate töökohtade loomise ja oluliste transporditaristu projektide rajamise.

Minu arvates tuleb järgmise eelarveraha jaotamisel Eestil keskenduda olulisele ja mitte puistata vahendeid ühtlase kihina laiali. Iga euro tuleb kasutada üleriigilistest eesmärkidest lähtuvalt. Õppides möödunud perioodi eurorahade kasutamise kogemusest tuleb otsustamisel kaaluda ka vahendite kasutamise jätkusuutlikkust. Kõikide uute objektide puhul tuleb tõsiselt vaagida, kas sellel on piisaval arvul kasutajad ja kas riigil või omavalitsusel on vahendeid ka jooksvateks kuludeks.

Eesti riik peab pingutama selle nimel, et saaksime kasutada järgmisi Euroopa Liidu vahendeid kõige tähtsama transporditaristu rajamiseks. Tallinn-Tartu mnt neljarealiseks ehitamine Mäoni, Saaremaa püsiühenduse rajamine, Rail Baltica raudteeühendus ja Tallinna lennujaama laiendamine – just need on ühed kõige olulisemad suurobjektid, milliste valmimime tõstaks oluliseks kogu Eesti transpordivõrgu kvaliteeti, looks tingimused ettevõtluseks ja töökohtade tekkeks.

Uuel finantsperioodil peaks Eesti saama prognooside kohaselt ligi 3,3 miljardit eurot. Iga Euroopa Liidu eelarvest tuleva euro kasutamisel peaksime esitama endale küsimuse – kuidas see aitab luua uusi töökohti ja tõsta Eesti inimeste elatustaset. Samuti peaksime küsima, kas kulutaksime selle euro nõnda ka siis, kui see oleks saadud Eesti maksumaksjatelt.

Eesti maanteede olukord läheb kõigile korda. Korralik teede taristu tähendab paremat sõidumugavust, säästab inimelusid ja elavdab majandust. Euroopa Liidu ja kütuseaktsiisist laekuvatest vahenditest suunatakse Eesti teedesse üha suuremaid summasid. Kuigi raha on tee-ehituses tähtis, ei ole kopsakam eelarve kvaliteedi tõstmisel ainus lahendus. Põhjamaade tasemel teedeks on vaja põhimõttelisemaid muutusi.

Senine valdav praktika teede ehitamisel on hangete korraldamine vähempakkumiste korras. Kes odavamalt ehitab, see võidab ka pakkumise. Odav hetkehind ei taga aga alati vajalikku kvaliteeti. Meedias on pidevalt näiteid, kus värskelt valminud teelõik või liiklussõlm on täis vigu ja laguneb enneolematul kiirusel. Süüdlaste tuvastamine on sama edutu kui Keenia suusakoondise medalipüüdlus suurvõistlusel. Seetõttu on meie põhjanaabrid kasutanud ka mudelit, kus tee ehitaja vastustab tee ehitusliku kvaliteedi ja hoolduse eest kogu tee mõistliku eluea jooksul (nt 20 aastat). See motiveerib ehitajat rajama tõepoolest vastupidavaid ja vähest taastusremonti vajavaid teid, sest tulevikus ilmnevad jamad tuleb tal endal likvideerida. Samas on ehitajale tagatud tellija poolt pikaajaline ja stabiilne rahavoog. Riigil aga kaob vajadus tegeleda jooksva hoolduse ning kulukate kohtuvaidlustega probleemide kerkimisel ning objekti eest tasumise saab jagada pikemale perioodile.

Ehituslepingute pikaajaliseks muutmine pole ainus arenguvõimalus, kuidas autostunud eestlaste tuju paremaks muuta. Ekspertide hinnangul on meil palju kasvuruumi kodumaise teaduse rakendamisel tee-ehituse huvides. Tallinna Tehnikaülikooli ja Tehnikakõrgkooli teadmised teede projekteerimise, uute tehnoloogiate juurutamise ja materjalide (taas)kasutamise osas väärivad suuremat tähelepanu. Ainuüksi õige rakenduse leidmine põlevkivi aherainele tagaks meile tohutult võimalusi kodumaise maavara efektiivsemaks kasutamiseks. Me ei pea tingimata leppima sellega, et Eesti teid rajatakse Soomest pärit killustiku ja vananenud tehnikaga.

Nii nagu hea maja algab korralikust vundamendist, vajab korralik maantee head ehitusprojekti. Valesti projekteeritud teed ei paranda hiljem ühegi imeviguri ega kohtulahendiga. Paraku on meil tihti saanud tavaks kulutada põhiaur asfalti valamisele, pöörates ebaproportsionaalselt vähem tähelepanu teede projekteerimisele ja hilisemale ehitusjärelvalvele. Osad omavalitsused on lühinägeliku kokkuhoiu nimel üldse loobunud järelevalve teenusest, mille tulemuseks on samade remonttööde lõputu kordamine. Pealinna teede masendav olukord on kahjuks kehva planeerimisvõime oivaline näide.

Eesti suuremate maanteede olukord on liikluskoormuse kasvule vaatamata üha paremas seisus. Lähiaastad toovad teede-ehitajatele rohkelt lisatööd ja –teenistust. Juba järgmisel aastal jätkuvad suuremahulised tööd Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigul, Pärnu ja Tallinna ringteel, Väo ümbersõidul ja Jõhvis. Peamiselt Euroopa rahade toel kestavad mastaapsed ehitused ka Tallinnas, Ülemiste ristmikul. Viimaks ometi on saanud positiivse lahenduse ka Saaremaa püsiühenduse keskkonnamõjude hinnang, mis annab võimaluse asuda otsima tunneli või silla rajamiseks vajalikke rahalisi vahendeid.

Lõpetuseks tasub märkida, et tuleva aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohaselt on 2012. aastal riigimaanteede jooksvaks remondiks ette nähtud 71 miljonit eurot.  Kohalikud omavalitsused saavad aga tuleval aastal riigilt teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, mis on üle viie miljoni euro enam kui sel aastal.

Läti lennufirma airBalticu täielik kärbumine Baltikumi lennundusturul ei ole Eesti lennureisijate ega AS Tallinna Lennujaama huvides. airBaltic on Estonian Air´i ja Ryanair´i järel suuruselt kolmas lennukompanii Tallinna Lennujaamas, mis teenindab ligi 20 000 reisijat kuus. On reaalne oht, et airBalticu kadumisel jääks osa nendest reisijatest ka teiste lennufirmade poolt teenindamata ning lennuvõimalused Tallinnast halveneksid lühikeses perspektiivis tunduvalt.

Lennundus on äärmiselt kapitalimahukas ja riskantne äri, kus otsuseid ei tehta kergekäeliselt. Iga uue lennukompanii toomine Tallinna nõuab suuri pingutusi. Ühegi lennukompanii kadumine turult ei ole  seega reisijatele ega lennujaamale kasulik.

On selge, et airBalticu segased rahastamisskeemid, kliente lollitamised ja ebamajanduslikud otsused ei saanudki olla jätkusuutlikud. Lennundus peab toimima vaba konkurentsi ja turumajanduslikes tingimustest. Konkurents liinidel ei ole ainult lennureisijate huvides, see võib kasu tuua kogu sektorile tervikuna. Värskeim näide on Tallinn-Moskva liinilt, kuhu hiljuti lisandunud uus lennukompanii ei võtnud ära vana vedaja klientuuri, vaid reisijate arv liinil lihtsalt kahekordistus. Turule mahuvad mõlemad lennukompaniid ja seda korraliku täituvusega.

1943. aastal Helsinkis rootsi kelles ilmunud „Parunid, eestlased ja enamlased“ on pool sajandit hiljem jõudnud märkamatult Eestiski mitmenda lisatrükini. Rootsi ohvitseri ja ajakirjaniku Carl Mothanderi lihtsalt aga köitvalt kirja pandud teos peaks kindlasti kuuluma iga Eesti aja- ja kultuuriloohuvilise öökapile.

Autor Carl Mothander, kes abiellus Eestimaa baltlanna Benita von Wrangeliga saades seeläbi Tohisoo mõisa peremeheks, esitab harukordse kirjelduse baltisakslaste elust kahe ilmasõja vahelises Eestis. Elust, mis oli võõrastele silmadele varjatud.

Tõetruu romaan peaks meeldima kõigile, keda huvitav Eesti elu esimese vabariigi ajal: aadlike värvikast elust Toompeal ning mõisates, toonasest riigikorrast ja olustikust maapiirkondades kuni nõukogude aja trööstitu alguseni. Parunitele omase glamuuri kõrval kõlab ka kibedamaid noote alates maareformist lõpetades baltlaste Eestimaalt pagendamisega. „Parunid, eestlased ja enamlased“ sobib ses mõttes põnevasse kooslusse Anton Hansen Tammsaare romaaniga „Ma armastasin sakslast“.

Raamat on seda huvitavam, et aadlike kõrval kirjeldatakse ka tavaliste eestlaste eluolu nii Tallinnas kui maapiirkondades. Valgust heidetakse nii uue rahvusliku eliidi tärkamisele kui esmakordselt maaomanikeks saanud talupoegade tegemistesse. Muuhulgas võib täheldada palju sarnasusi tänapäeva Eestiga, mis annab eriti magusa võimaluse kriitiliseks sisekaemuseks.

“Parunid, eestlased ja enamlased” on jätkuvalt saadaval igas viisakas raamatupoes.

Laste saamine on kindlasti iga pere äärmiselt isiklik otsus. Lapsi ei saada selleks, et hankida mingeid toetusi või et tasuda tänuvõlga riigi ees. Kahe õnneliku pisipõnni onuna tean, et lapsed sünnivad ikka hoolimisest ja armastusest. Ometi on palju asjaolusid, mis võivad tekitada ebakindlust ja pere kasvatamise otsust edasi lükata. Riigi ülesanne on tagada sellised tingimused, et lapse kasvatamine oleks piiritu rõõm, mitte lõputu mure.

Reformierakonna perepoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada. Perekeskse ja turvalise elukeskkonna loomiseks peame oluliseks järgmisi lubadusi:

1. Vanemahüvitise süsteemi jätkumine. Vanemahüvitis on andnud peredele kindlustunde pere juurdekasvu kavandamiseks. Suuresti tänu vanemahüvitisele on Eesti iive üle 20 aasta jälle tasakaalus. Vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine viiks sündide vältimiseni või emade olukorra halvenemiseni tööturul.
2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist. Peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Riigieelarve võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele.
3. Igale soovijaile pere vajadustest lähtuva lapsehoiuteenuse kindlustamine. Majanduslike võimaluste tekkimisel jätkub programm „Igale lapsele lasteaiakoht!” – iga lasteaiaealine laps peab saama oma koduomavalitsuses käia soojas, valges ja lapse arengut toetavat mängu- ja õpikeskkonda pakkuvas lasteaias. Et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus, koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi.
4. Lapsekesksuse tegelikuks rakendamiseks tuleb suurendada õpetajate arvu lasteaialapse kohta. Reformierakond peab õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias.
5. Huvihariduse edendamiseks ringiraha kehtestamine. Noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame majanduslike võimaluste tekkimisel ringiraha.
6. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi. Reformierakond toetab lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks.

Me kõik soovime, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Aga et noored pered võiks oma tulevikus kindlad olla, tuleb Riigikogu valimistel hääletada mõistagi Reformierakonna poolt.

* Pildil on õetütar Piibe oma koduaias suve nautimas (Foto: Jaan Jagomägi)