Täna saatis valitsus Riigikogule maagaasi seaduse eelnõu, mille eesmärk on gaasivõrkude eraldamine AS Eesti Gaas omandist. Ülekandevõrkude eraldamine tootmis- ja müügitegevusest loob võimalused konkurentsi tekkimiseks Eesti gaasiturul ja suurendab oluliselt Eesti riigi energiajulgeolekut. Gaasituru liberaliseerimine loob võimalused veeldatud maagaasi (LNG) kasutusele võtmiseks, mis vähendab tarbijate sõltuvust ainult ühest monopoolsest pakkujast ning tõstab varustuskindlust.

Praegu kontrollib Eesti Gaas sisuliselt kogu Eesti gaasiturgu. On selge, et kuniks üks monopol kontrollib kogu turgu, sh ülekandevõrkusid, ei soovi ükski teine ettevõtte Eestisse investeerida ja liigseid riske võtta. Samal ajal on LNG muutumas Läänemere piirkonnas reaalseks alternatiiviks Venemaalt pärit gaasile, mis suurendab kogu regiooni energiasõltumatust ühest tarnijast. Poliitiliste, tehniliste ja äriliste riskide maandamine on seejuures ka Eesti Gaasi huvides, kelle kliendid saavad seeläbi suurema kindlustunde tarnete jätkumise osas. Keegi Eestis ei soovi, et meil korduksid mõne aasta tagused Venemaa-Ukraina gaasitüli räpased sündmused.

Samuti on mõistlik luua tingimused biogaasi laiemaks kasutamiseks. Tarnijate mitmekesisus ja täiendavate tarnekanalite olemasolu suurendab gaasi varustuskindlust ja tekitab konkurentsi, mis loob eeldused reaalselt toimuva gaasituru tekkeks. Paar aastat tagasi toimus samalaadne võrkude ja tootmise eraldamine elektriturul, mis on oluliselt soodustanud vaba konkurentsi ja suurendanud läbipaistvust.

Võrkude eraldamine võib kaasa tuua ka soodsama hinna. Eurostat on võrrelnud omandiliselt eristatud ja eristamata võrguettevõtjaid. Arvutuse tulemused näitavad, et omandiliselt eraldatud turgudel langes elektrienergia hind tööstustarbijate jaoks aastast 1998 kuni 2006. aastani  3,0%, samas kui omandisuhteid eristamata turgudel kasvas hind 6,0%. Kahe riigi näitel võrreldud hinna vahe oli kogu üheksa aasta jooksul  9% omandiliselt eristatud turgude kasuks.

Ülekandevõrkude eraldamine on oluline etapp gaasituru arenguks. LNG terminali ehitamine, Eesti ja Soome vahelise gaasitoru Baltic Connectori rajamine ning ühenduste parandamine Lätiga on juba järgmised sammud, millega tuleb aktiivselt edasi tegeleda. Eesti Gaasil on ülekandevõrkude eraldamiseks aega 2015. aastani. Selle aja jooksul peab selguma, kas torude omanikuks saab keegi Euroopa Liidust pärit erainvestor või hoopis mõni Eesti riigile kuuluv taristu ettevõte.

6. detsembril toimus kohtumine Riigikogu majanduskomisjoni ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhtkonna vahel. Kohtumisel leiti, et EAS peab keskenduma kõrget lisandväärtust loova ja eksportiva majanduse arendamisele.

EASi toetustel on olnud suurepärane mõju ettevõtete ekspordivõimekuse tõstmisele. Uuringud tõetavad, et aastatel 2005-2009 tõusis toetatud ettevõtete ekspordimüügitulu üle 70%. Ainuüksi 2011. aastal oli EASi eelarve 200 miljonit eurot, mis suunati otseselt Eesti majanduse arendamisse.

Nii parlamendi majanduskomisjoni liikmed kui EASi juhtkond nõustusid, et kasvuettevõtete toetamiseks tuleb lihtsustuda rahastamistaotluste käsitlemise bürokraatiat. Liigne paberimajandus ja pikad tähtajad ei tohi häid projekte eemale peletada. Samuti on selge, et EASi senine edukus väärtuslike projektide toetamisel tõestab, et nad väärivad rohkem iseseisvat otsustusõigust ja paindlikkust valikute tegemisel.

Arvestades, et valdav enamus Eesti firmadest on mikroettevõtted, kus kuni üheksa töötajat, peitub nende ettevõtete ekspordioskuste tõstmises tohutu kasvupotentsiaal, mis toetab nii majandusarengut kui tööhõivet.  Tihti ei vaja sellised mikroettevõtted isegi niivõrd rahalist tuge, kuivõrd praktilist nõustamist ja mentorlust kogemustega ettevõtjate poolt, ja just sellist koolitust ja ärivõrgustiku teenust saabki EAS pakkuda.

EASi statistika tõestab selgelt ka fakti, et kõige kasulikum ettevõtluse toetamise vahend on olnud reinvesteeritud ettevõtte tulumaksuvabastus. See on toonud Eestisse miljardite eurode väärtuses investeeringuid ja uusi töökohti. Reformierakonna eestvedamisel sisse viidud maksuvabastus hakkas kehtima 2000. aastal.

Juba 2014. aastal avaneb koos Euroopa Liidu finantsraamistikuga ka EASi uus tegevusprogramm ja rahastamine. Uue perioodi strateegiliste eesmärkide seadmine algab juba 2012. aastal, mil tuleb paika panna Eesti riigi ja ettevõtjate prioriteedid ettevõtluse arendamisel. EASi mõju ettevõtluskeskkonna arendamisel on Eesti riigi jaoks olulise tähendusega ja väljendub majanduskasvus, maksulaekumistes ning uutes töökohtades.

Euroopa Liidu 2014-2020 finantsperspektiivi koostamisel peaks Eesti riik seadma raha kasutamisel eesmärgiks tasuvate töökohtade loomise ja oluliste transporditaristu projektide rajamise.

Minu arvates tuleb järgmise eelarveraha jaotamisel Eestil keskenduda olulisele ja mitte puistata vahendeid ühtlase kihina laiali. Iga euro tuleb kasutada üleriigilistest eesmärkidest lähtuvalt. Õppides möödunud perioodi eurorahade kasutamise kogemusest tuleb otsustamisel kaaluda ka vahendite kasutamise jätkusuutlikkust. Kõikide uute objektide puhul tuleb tõsiselt vaagida, kas sellel on piisaval arvul kasutajad ja kas riigil või omavalitsusel on vahendeid ka jooksvateks kuludeks.

Eesti riik peab pingutama selle nimel, et saaksime kasutada järgmisi Euroopa Liidu vahendeid kõige tähtsama transporditaristu rajamiseks. Tallinn-Tartu mnt neljarealiseks ehitamine Mäoni, Saaremaa püsiühenduse rajamine, Rail Baltica raudteeühendus ja Tallinna lennujaama laiendamine – just need on ühed kõige olulisemad suurobjektid, milliste valmimime tõstaks oluliseks kogu Eesti transpordivõrgu kvaliteeti, looks tingimused ettevõtluseks ja töökohtade tekkeks.

Uuel finantsperioodil peaks Eesti saama prognooside kohaselt ligi 3,3 miljardit eurot. Iga Euroopa Liidu eelarvest tuleva euro kasutamisel peaksime esitama endale küsimuse – kuidas see aitab luua uusi töökohti ja tõsta Eesti inimeste elatustaset. Samuti peaksime küsima, kas kulutaksime selle euro nõnda ka siis, kui see oleks saadud Eesti maksumaksjatelt.

Iseseisvuse taastanud Eesti valitsusreformi käigus loodi 1993. aasta veebruaris tööstus- ja energeetikaministeeriumi, ehitusministeeriumi ning kaubandusministeeriumi liitmise teel majandusministeerium. Peale liitmist teede- ja sideministeeriumiga sündis juba majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM). Paraku tundub, et üha keerulisemate ülesannete täitmiseks on MKMi haldusala liiga mitmekesiseks muutnud, et ühe katuse alla mahtuda. Järgmise valitsuse moodustamise käigus tasuks minu hinnangul kaaluda MKMi lahutamist kaheks eraldi ministeeriumiks, mis saaks oma ülesannete täitmisele paremini fokusseerida.

Praegu on MKMi vastutusalad niivõrd laia spektriga (lennundusest IT ja energeetikani), et ka kõige võimekamal ministril peaksid esinema üliinimlikud võimed selle kõige süvitsi mõistmiseks ja tipptasemel juhtimiseks. Ka kõige andekamatel meie seast on paraku ööpäevas ainult 24 tundi, mis seab töö tulemustele piirid. Ainuüksi asjaajamises Euroopa Liiduga peab Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister osalema nii majandusministrite, energeetikaministrite kui transpordiministrite nõukogu koosolekutel.

MKMi sisuline töö on hetkel jagatud viie valdkonna asekantsleri vahel (majandusareng, transport, energeetika, siseturg, side). Ja kuigi MKMi enda veebis näiteks deklareeritakse, et nende ülesannete hulka kuulub ka „riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine“, siis tegelikult pole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna asekantslerit ametisse nimetatud.  Kui valitsuse istungil üks minister hiljuti kõvahäälselt uuris, et kes meil IT eest vastutab, siis majandusministri poole ei osanud küll keegi vaadata. IT valdkond kui Eesti riigi üks prioriteete on hetkel MKMis selgelt vaeslapse rolli jäänud.

Energeetika on majandusruumi konkurentsivõime üks võtmeküsimusi. Pole aga normaalne, et sisuliselt paar inimest vastutavad kogu Eesti riigi energeetikapoliitika seadusandluse ettevalmistamise ja regulatsioonide täitmise eest. Puht inimlikult on seda koormust ja vastutust liiga palju. Nii muututakse paratamatult Eesti Energia üheks osakonnaks. Aga ühest eraõiguslikust turuosalisest nii suures sõltuvuses olemine ei ole pikas perspektiivis praktiline, eriti kui tulevikus võib tegemist olla avalikult kaubeldava ettevõttega. Ülimalt oluliseks muutub sõltumatu ja professionaalse know-how omamine tuumaenergiaga tegelemisel, kus  aga täna MKMis põhjalik kompetents puudub. Lisame siia veel spetsiifilised teemad nagu LNG, taastuvenergia, uued ühendused, turu avanemine, gaasimonopoli lõhkumine jne. Seda kõike on hirmus palju. Ainuüksi üks pisike valearvestus taastuvenergia toetuse rehkendamisel läheb maksumaksjale ja tootmisettevõtetele maksma sadu miljoneid eurosid.

Maanteeameti kesine võimekus tee-ehituse riigihangete korraldamisel kiskus segasel moel skandaali isegi MKMi kantsleri enda. Pikalt toppama jäänud Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ja Saaremaa silla keskkonnamõjude uuring ning segadus liiklusseaduse ja ühistranspordi dotatsioonide ümber on näited nigelatest töötulemustest. On ilmne, et see valdkond vajab ministeeriumi poolt rohkem süvenemist ja jõulisemat juhtimist.

Nende üksikute näidete taustal tundub, et loogilisem ja jõukohasem oleks MKM lahutada kaheks asutuseks: I majandus- ja energeetikaministeerium, II transpordi- ja kommunikatsiooniministeerium. Esimese alla jääks majandusareng, siseturg, ettevõtluspoliitika, Tarbijakaitseamet, EAS, Kredex ja riigi strateegilisemad ettevõtted (Elering, Eesti Energia, Eesti Post). Lisaks mõistagi energeetikaga seotud valdkonnad.

Transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtida jääks riigi infotehnoloogia ja kommunikatsiooni sektor ning olulised valdkonnad transpordis: lennundus, raudtee, sadamad, ühistransport ja teedeehitus. Lisaks transpordi ja logistikaga seotud suurettevõtted (Tallinna Lennujaam, Estonian Air, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam). Konkurentsiamet tuleks aga huvide konflikti vältimise huvides üldse rahandus- või justiitsministeeriumi haldusalasse liigutada.

Kindlasti küsitakse nüüd, et kust ministeeriumite lahutamiseks raha tuleb? Hästi läbi mõeldud asutuste töö reorganiseerimine ei pea kaasa tooma lisakulutusi. Efektiivsuse ja kompetentside parema juhtimise läbi saab kulusid isegi kokku hoida. Ja tegelikult leidub riigisektoris kokkuhoiu kohti teisigi.

Odavama haldamise saavutamiseks saab koondada kogu riigi kinnisvara (välja arvatud sümbolkinnisvara) ja selle arendamisega seotud tegevused Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi. Samuti tuleb liita riigi eri ametiasutuste tugiteenused (raamatupidamine, personalitöö, hanked jmt) ühtsetesse keskusesse ning sulgeda mittevajalikud asutused. Lõpuks ometi tuleks lõpuni viia eripensionide reform. Kokkuhoid on mõõdetav miljonites eurodes. Ja kui sellestki väheks jääb, siis võib sulgeda Kliima- ja Energiaagentuuri, mille ainsaks „töövõiduks“ näibki jäävat seotus Roheliste erakonna hämarate rahaasjadega.

Regionaal- ja põllumajandusministri töö liitmisel maaeluministeeriumi alla ja MKMi lahutamise tulemusel jääb ministrite arv valitsuses samaks, aga nende töökoormus ja vastutus jaguneb palju ühtlasemalt. Sama raha eest saab paremini juhitud riigi.

Eesti koolinoored saavad rahvusvahelistel mõõduvõtmistel üha kõrgemaid kohti, meie põhi- ja keskharidus kuulub PISA haridusuuringute järgi Euroopa ladvikusse. Aga paraku ei saa sama öelda Eestis kõrghariduse kohta. Jah, meil on päris korralikud ülikoolid ja suur hulk haridustaristust on viimastel aastatel viidud Euroopa tipptasemele. See pole aga piisav. Kaasaegsete õppehoonete ja -vahendite kõrval vajame kõrghariduses nüüd ka kvaliteedireformi.

Reformierakonna eesmärk on viia Eestis antav kõrgharidus Põhjamaade tipptasemele. Kvaliteetne haridus on aga kallis, seetõttu tuleb tagada kõrghariduse rahastamiseks avarad võimalused. Riiklik tellimus peab jõudma ülikooli stipendiumitena, mis katab õppekoha tegeliku maksumuse. Doktoriõpet saab väärtustada praegusest oluliselt suuremate stipendiumitega. Vajaduspõhine õppetoetuste süsteem peab kindlustama, et kõrghariduse saab omandada iga andekas noor olenemata varanduslikust taustast.

Lapsevanemaile tuleb luua soodne keskkond investeerimiseks oma lapse ja iseenda haridusse. Vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi võiks maha arvata isiku maksustatavast aastatulust. Erisoodustusmaksu kaotamisega tööga seotud tasemekoolituselt, ennekõike doktoriõppelt, avanevad ettevõtjail paremad võimalused töötajate tasemekoolituseks. Kõik see kaasab haridusse hädavajalikku lisakapitali ja erainitsiatiivi.

Eesti ülikoolid ei pea võistlema teineteisega, vaid tegema koostööd rahvusvahelises konkurentsis. Oluliselt tuleb suurendada panust teadus-ja arendustegevusse, mille rahastamine peab jõudma 3%-ni SKTst. Ülikoolide, riigi ja erasektori koostöö peab jõudma reaalmajandusse.

Kõrgkvaliteetset haridust saavad anda ainult tipptasemele õppejõud. Andre´ Weili ülikoolitöötajate palkamise seadus ütleb: esmajärgulised inimesed palkavad teisi esmajärgulisi inimesi, teisejärgulised inimesed palkavad aga kolmandajärgulisi inimesi. Ülikoolid vajavad väga kõrget akadeemilist kvaliteeti, õppejõududeks parimatest parimaid. Tihti on just oivaliste õppejõudude leidmine meie ülikoolide suurim arengupidur.

Eesti ülikoolide ja kõrghariduse edasiviivaks jõuks on omavaheline koostöö, rahvusvaheline avatus ja eristumine. Meie peamiseks väljakutseks pole kõrghariduse kättesaadavuse, vaid kvaliteedi tõstmine.